Nonii, oleme oma kevadiselt puhkuselt tagasi ja kirjutan veidi, et kuidas meil läks.

Lennud
Alustame algusest, lend oli meil Ryanairiga ja üsna hilisel ajal, veidi pärast üheksat õhtul. Esimese asjana käisime läbi check-ini, et saada oma kärule külge lipik, mis lubas meid sellega väravani (lennukini) ja ka saabudes saime siis käru kohe lennuki kõrvalt kätte. Turvakontroll läks üsna valutult, igasugused metallist asjad olime juba varem enda küljest eemaldanud ja ka käru ei pidanud sel korral sinna läbivalgustamise lindile panema, küll aga “hõõruti” käru põhjalikult üle lõhkeainete jälgede otsimiseks ja see võttis väikse lisa hetke. Kuigi me olime lennujaamas ligi 2 tundi varem ja veidi isegi kartsime, et tuleb seal pikalt niisama pasida, siis läks aeg kuidagi nii kiiresti, et korraks saime maha istuda, vett osta ja juba oligi aeg pardale minna (vett soovitan lennu ajaks korralikult varuda, näha oli, et see lennuki kuiv õhk ajas ka JJ-le suurema janu peale, lisaks pidin ma ise rasedana piisavalt jooma).
Ryanairiga on muidugi see teema, et lennukisse minek toimub õuest ja selles osas oli mul küll hea meel, et JJ-l oli olemas jope ja müts, sest õhtune Tallinn ei olnud kuigi soe. (ühtlasi tervitas meid ka Hispaaniasse jõudes tol ööl eriti tugev ja jahe tuul).
Kellel on vähe raskem käru, siis peaks arvestama ka seda, et see tuleb ise treppidest alla tassida, kui sul on süles laps, käes kohver ja veel ka käru, siis tasub keegi endale appi võtta või siiski käru check-inis ära anda ja enda elu lihtsamaks teha (sama võib teha muidugi ka kohvriga, kuid mingi kott lapsele vajalike asjadega tuleb ikka salongi võtta).

Arvestus ja lootus oli, et vähemalt mingi osa lennust JJ ka magab, kuna see oli tal täpselt une aeg. Noh, ütleme nii, et magas ta küll, aga suurema osa oli siiski ärkvel. Selle aja sisustasime temaga pardaajakirja lehitsedes, istme kandikut üles-alla paigutades, telefonist veidi Põrsas Peppat vaadates, süües-juues ja ka vahekäigus käputades. Arvasin küll, et mina iiiiiiialgi oma last kuskile mustale lennuki põrandale ei pane, aga noh, eks elu õpetab 😀 Pärast pühkisime käed puhtaks ja selle väikse liikumise tulemusel tuli lõpuks ka uni. Koha valikust nii palju, et meil olid kohad minnes 8. ritta valitud ja tagasitulles 10. reas, mu meelest suht ideaalsed, sai kiirelt oma kohale ja pärast ka kiirelt välja, et no tasus ära see lisa tasu maksmine kohtade valiku eest.
Kui õhkutõus mingeid vaevusi ei põhjustanud, siis maandumine oli sel korral kuidagi eriti raske, ka mõnele täiskasvanule ja üle lennuki oli kuulda beebide/laste nuttu. Sel hetkel ei lohutanud ka JJ-d absoluutselt mitte miski, kõrvad tegid valu, juua ega süüa ta midagi ei tahtnud, ühtlasi oli ta ka täiesti unesegane, sest maandumine oli just siis, kui ta magas. Tuligi lihtsalt see paar minutit (mis tundus igavikuna) ära kannatada ja veel enne kui lennuki rattad maad jõudsid puudutada, magas JJ edasi.
Seega tasub valmis olla selleks, et vahel ei saagi lihtsalt mitte midagi teha ja tuleb nii rahulikuna kui võimalik, see raske hetk üle elada.

Etteruttavalt olgu öeldud, et näiteks tagasilend oli oluliselt lihtsam, JJ enamuse ajast sõi ja jõi, veidi vaatas istmel ringi ja magas. Ka maandumisel ei olnud sel korral häda ja põnn lihtsalt magas selle maha.

Meil järgnes minnes lennule ka 3h bussitransfeeri, mis tänu sellele, et tegemist oli ööga, läks üsna kergelt, JJ magas. Samas, tagasiteel see bussisõit oli keset päeva ja ka tema päevaune ajal, aga uni ei tahtnud tulla ja omajagu igav oli ka ja lõpuks vahetult enne lennujaama jõudmist said kõik ka 5 minutit JJ kisa kuulata (hea et niigi läks).
Teeduga arutasime, et järgmine aasta kahe lapsega on ilmselt targem üldse rendiauto võtta, saab peatusi teha ja lastel turvatoolides ka mugavam ja mõnusam kui 3h süles passida.

Majutus
Kuna meie reis oli Hawaii Expressi kevadine rattalaager, siis majutuskohta me ise ei valinud. Sel korral oli elu ja olu Cambrils Park Resortis ja no see koht oli igas mõttes ideaalne. Meil oli kahe magamistoa ja elutuba-köögiga apartment. Esimesel korrusel, seega oli meil ka väike nö tagaaed, mis lapsega oli kindlasti mugavam kui näiteks teise korruse korterite juures olnud rõdu. Olemas oli ka beebivoodi, kuid meie võtsime JJ lihtsalt kaissu. Köögis oli olemas kõik vajalik, et kahele perele teha nii hommiku- lõuna- kui ka õhtusöögid. JJ sõi meiega samu toite ja mingit spets beebimenüüd ma temale enam ei teinud, vaid ringi rändamise ajaks ostsime erinevaid tuubipüreesid, mida talle anda, samas restoranides sõi ta ikka meiega sama toitu, vaatasin lihtsalt, et tema toit liiga tugevalt maitsestatud poleks. Ka toidupoed olid üsna lähedal, kõige suurem (ja suurema valikuga) pood oli kõige kaugemal – ca 2km, kõige lähem pood oli ca 200m 🙂 Samas beeitoitude valik ei olnud ka päris suurtes poodides kuigi lai, eriti võrreldes Eesti poodides leiduvaga. Ökotoite – nii purgi kui tuubikaid oli pea võimatu leida.
Lastel oli seal Cambrils Parkis ülimõnus, olemas oli suur mänguväljak, kus oli asju nii suurematele kui ka pisematele. Surematel lastel oli see päeval, kui emad/isad trennis olid, põhikoht, kus koos mängida. Ka JJ leidis seal endale tegevust.
Ühtlasi oli seal mitu-mitu basseini, aga JJ-ga ujuma me siiski ei läinud. Proovisime, aga kuna ta sellest ei vaimustunud, siis ei hakanud ka “sundima”, tuleb Eestis ka suvi ja sulistab siin.

Meie tavaline päevakava oli reisil selline: äratus 8.30, siis hommikupuder ja saatsime Teedu trenni ning ise hakkasime end õue sättima. Käisime mänguväljakul (mis oli kohe meie maja ees) või olime veidi “oma aias” mängimas. Seejärel tegime jalutuskäigu, et JJ kärus magama jääks ja mina sain tema une ajal rahulikult päevitada või niisama pikutada. Siis tuli juba lõunaks valmistumine, pärastlõunane bassu ääres olemine ja õhtuti jalutuskäigud poodi või linna (lähemad kohad olid siis Cambrils ja Salou). Magama minek oli meil üsna hiline ca kella 23 ajal, aga samas ööuni oli JJ-l reisil vaat, et paremgi kui kodus 😀

Lisaks puhkusele ja trennile, sai Teet ka ühe kohaliku stardi tehtud. Kuidas muidu JJ-le mänguasju saab eks 😉 

Kahel päeval tegime ka väljasõidud – Tarragonasse ja Barcelonasse. Tarragonas käisime bussiga (ca 1h sõitu, kuna valisime bussi, mis sõitis mööda rannikuäärt ja tegi seal suht palju peatusi) ja olime seal pool päeva, vaatasime linnas ringi, lõunatasime ja shoppasime veidi. Barcelonas käisime rongiga (ca 1,5h sõitu) ja selleks planeerisime terve päeva. Juba eelmise päeva õhtul ostsin meile ära ka Sagrada Familia piletid, et sinna jõudes ei peaks tunde järjekorras seisma (soovitan seda teha kõigil, kel Barcelonas plaanis neid põhilisi vaatamisväärsusi külastada, seal on täiesti toimiv netist piletite ostmise süsteem ja midagi välja printima ei pea, piisab pileti näitamisest telefonist. Küll aga peab seal arvestama, et enamus pileteid on kindla kellaajaga, seega pead nii planeerima, et õigeks ajaks õiges kohas olla).
Meie Barcelona plaan oli hästi lihtne – rongijaamast metrooga Sagrada Familia juurde, siis tunnike seal ringi vaatamist ja edasi jalutuskäik La Ramblale (teele jäid siis ka Casa Mila ja Casa Batllo, kuhu sel korral sisse minema ei hakanud. Küll aga põikasime sisse poodidesse, mis teele jäid 😉 ). La Ramblal oli meil kindel plaan külastada toiduturgu, mis oli üks hästi äge koht, meie jõudsime sinna juba pärastlõunasel ajal, kui seal veidi rahulikum oli, kuid sagimist oli seal siiski palju-palju, nagu ka igasugust head paremat toidukraami. Meie võtsime sealt mõned põnevad mahlajoogid ja uudistasime niisama.
Viimasena oli plaanis minna üles Columbuse kuju vaateplatvormile, aga kuna aega oli juba suht napilt, siis piirdusime sel korral maa peale jäämisega ja edasi sõitsime juba metrooga uuesti rongijaama ning sealt tagasi “koju”.

Varustusest
Panin ühes eelmises postituses kirja, et mis me kaasa plaanime võtta ja üsna selle nimekirja järgi me ka toimetasime. Ja kuigi leidub neid, kelle jaoks see nimekiri oli liiga pikk, siis ma jäin meie varustusega väga rahule. Näiteks kohe esimesel päeval oli JJ veidi nohune, lisaks tegid valu hambad – abi oli nii Humerist, Pinosolist (nohutilgad) kui ka Panadoli siirupist.
Kuna tegemist oli siiski kevadise Hispaaniaga, siis esimesel paaril päeval kostitas meid üsna tugev tuul ja ära kulusid kõik soojemad-pikemad riided, mis kaasa said võetud. Üldse oli riideid kaasas omajagu, aga pesema pidin neid ikka ja kasutuses olid kõik asjad alates UV-kaitsega rannakostüümist lõpetades jopega 🙂
Kindlasti soovitan väljasõitude vms käikude ajal kaasas hoida ühte varu komplekti riideid, sest no sel päeval kui Barcelonasse läksime ja rongis JJ-le tuubikat hakkasin andma, haaras ta selle ni hooga, et kõik ta riided olid seda püreed täis ning käiku läksidki kohe varuriided.
Mis puutub sellesse, et riideid saab ka sealt kohapealt vajadusel osta, siis ma lihtsalt ei näe mõtet osta reisil mingeid asju, mis mul kodus olemas on ja, mis nii või naa varsti ka väiksed on, võtan siis parem kaasa ikka need, mis juba olemas.
Ka mähkmed, mida meil oli 2 väikest pakki, kulusid ära, ühe paki ostsime ka mingeid kohalikke, aga no kuna JJ kaalub ca 10kg, siis näiteks tema suurusele seal püksmähkmeid üldse ei olnud ja pidime vanu aegu meelde tuletama ja hoopis tavalisi teipmähkmeid kasutama. Samas mähkmed olid muidu täitsa ok ja nahale kuidagi halvasti ei mõjunud.

Meie käru – Mamas Papas Armadillo XT sai ka nüüd korralikult testitud ja ma olen jätkuvalt väga rahul. Jalutada oli igalpool mugav, eriti meeldis mulle, et sanga sai pikendada, mul oli oluliselt mugavam kui sang oli kõrgemal. Ja no kui tuuled vaibusid ja saabus suur soe, siis oli lõunaunede ajal see õhutusava, mis kaarvarjul asub, täiesti super asi – ei pidanud muretsema, et seal varju all õhku väheks jääb. Ja no muidugi see vari ise on võrratult suur ja JJ-l oli seal päikse eest peidus väga mõnus olla. Ka pakikorviga saime nii toidupoest koormad koju toodud kui päevareiside asjad ära mahutatud (eriti hea oli sinna alla asju paigutada, kui Barcelonas käisime, sest kui tavalisest õla/seljakotist on seal taskuvarastel suht lihtne su asju omastada, siis sinna käru alla niisama lihtsalt keegi võõras tegutsema ei pääse 😀 ).
Kes aga on valinud sama heleda tooni nagu meie kollane, siis peaks arvestama, et see ilus kollane kaarvari saab siiski erinevates kohtades määritud – me mingit transpordikotti ümber ei pand ja no esimest määrdumist oli näha kohe pärast lennukist käru kättesaamisel, samas on hea see, et iste on kokku pannes sees pool ja vähemalt see osa püsib puhas 🙂

Lõpetuseks
Eks igal reisil (ja ka kodus olles) on omad tõusu ja mõõna hetked, meil oli see raskem osa näiteks sellega seotud, et JJ-l otsustasid mõned hambad tulema hakata ja see tegi tal olemise ebamugavaks, aga seda ette ennustada ei saa. Samas oli tegelikult kogu see reis koos perega nii mõnus ja tore, et ma läheks iga kell uuesti. Ma tahaks veel suvelgi kuskile minna, aga kuna siis rasedus juba suht lõpus, ei hakka riskima ja püsin Eestis. Kui miskit veel soovitada, siis seda, et perepuhkuseks ma planeeriksin rohkem kui nädala, meie 2 nädalat oli siuke üsna hea aeg, et jõuab ennast sisse seada ja ringi vaadata ja niisama puhata. Teeduga omavahel arutasime, et järgmine aasta tahaks kahe nädala asemel isegi 3 nädalat olla, sest puhates see aeg lausa lendab 😀

Kui keegi kahtleb, et kas minna lapsega/lastega reisile, siis minu soovitus on, et muidugi minge, see ühine koos veedetud aeg tavalisest argirutiinist väljas, on värskendav ja ühtviisi kosutav nii vanematele kui ka lastele. Ja need ühised mälestused on minu jaoks täiesti hindamatud 🙂 Ja nagu meie reisist näha, siis saab perereisil nii kultuuriga tutvuda kui ka lihtsalt basseini ääres pikutada.

Kui kellelgi mingied küsimusi, siis küsige julgelt ja aitan kuidas oskan 🙂

Valmis uuteks seiklusteks