Lapsekandmisega seonduvalt võib ekslikult jääda mulje, et see on miski, mis on mõeldud väikestele beebidele ja no või maksimaalselt esimesele eluaastale, Tegelikult see muidugi nii ei ole, aga, et ka suurema lapsega oleks kandmine mõnus ja vaevata tegevus mõlemale, tasub siis kui aeg seal maal, investeerida õiges suuruses kandmisvahendisse. Näitan, mis meil JJ-ga kasutuses on.
* kuna enamud väikelapse suurus kotte on inglisekeelselt “toddler size”, siis on mul see toddler igapäevaselt nii kasutuses sõna ja kui instagramis otsida väikelaste kandmise pilte, siis töötab hästi #wearallthetoddlers, nii, nagu beebidega on kasutusel # wearallthebabies 🙂
Tula Toddler
Kuna Standard Tula on JJ-le väike mis väike ehk siis ei koti põhi ei ole piisavalt lai, et ulatuks tal põlve alt põlve alla ning seljaosa ei ole ka enam piisavalt pikk, siis võtsime kasutusse Tula toddler koti, sellest olen ma pikemalt kirjutanud siin postituses. Ega seda kotti ju pidevalt vaja ei ole, aga kuna tihti tuleb ette käike, kus minnes on ta väga ise kõndija, aga tulles on peal väsimus – näiteks mänguväljakule, siis on see kott hea kiire viis selga visata ja suurema vaevata see 13kg last koju tuua. Selle koti kaalupiirang on kuni 27kg, nii et tegemist on päris pika kasutusajaga ka (NB! seda kotti ei saa kasutada lapsega, kes on kergem kui 11kg ja lühem kui 81cm).
JJ-le kotis meldib ja no miks ei peakski, sealt on ju imehea vaade ümbrusele ja palju mõnusam täiskasvanutega suhelda, kes muidu temast palju kõrgemal ju on. Seda viimast tunnetasin ise ka, kui JJ oli Teedul seljas ka siis jalutades temaga nii vahvalt rääkida sai – nagu võrdsega 😀
Sellest, et JJ-l seal kotis mõnus ja mugav on, annab aimu kindlasti ka see, et näiteks loomaaia külastuse lõpetuseks jäi ta Teedul seljas magama ja magas seal segamatult terve lõunaune, mille jooksul me jõudsime ka toidupoe shoppingu teha 😀
Kootud kandelina
Uuuhhh… linaga on liikvel nii palju eksitavaid eelarvamusi ja mis seal salata, eks olin ka mina seal küüsis siis kui JJ beebi oli, et keeruline ja kole ja palju võtab aega jne.
Reaalsus on muidugi vastupidine täiesti. Kootud (ehk siis lina ei ole trikotaažist, nagu on olemas trikoolinad, aga need on umbsed ja sobivad oma kandevõime mugavuspiiri pärast pigem kuni 6-8kg beebi kandmiseks) lina on lihtsalt kohutavalt lihtne ja mugav kandmisvahend. Väiksema beebiga on hea kõhule siduda, aga juba suurema lapsega eelistan mina selga sidumist. Kootud lina annab hästi palju võimalusi, kuidas siduda ja kõik need võimalused tähendavad seda, et lina peaks selga saama kõik endale mugavalt.
Kui baassuuruses lina on keskmist kasvu inimesele suurus 6 ehk siis 4.6m, siis selga sidumiseks meeldib mulle kasutada linasid suurus 3 ja 4 ehk siis vastavalt 3.2m ja 3.7m. Kui kerget beebit kandes sobib hästi ka õhukese tihedusega lina, mille gsm on 200 ringis ja vahel alla selle, siis raskema, üle 10kg lapsega on parem tihedam lina, mis toetab kandjat rohkem ja aitab lapse raskusel paremini jaotuda, omast kogemusest ütleks, et tasub vaadata linasid, millel see tihedus ehk gsm on märgitud vähemalt üle 250, aga vahel oleneb see ka tootjast ja konkreetsest linast, seega tasub uurida teiste kasutajate kogemusi.
Hetkel on mul lühikesed linad mõlemad Oschalt, vahepeal oli kasutuses ka laenatud Yaro puuvilla ja kanepisegust lina, mis minu veendumust lühikese lina mugavusse süvendas – Yaro linasid kiidan, need on hea kvaliteediga ja mõistliku hinnaga, seega eriti sobilikud oma linatamise tee alguses 😉 (Eestis saab neid ka näiteks Villapai.ee tellida, nad teevad ka ühistellimusi, kui parasjagu pole seda lina sees, mida soovid ja näha saab neid Telliskivis Minu Väike Maailm poes).
Suurus 3 lina on mul 100% puuvillane ja 260gsm Oscha Stewart Tartan, see on piisavalt tihe ja tugev, et JJ kandmine ka mugav oleks. Ühtlasi olen ma selle ruudumustri fänn 😀
Teine lina on suurus 4 Oscha Alto Bergamote ja selle materjal pisut huvitavam, koosneb see kaamlikarvast, siidist,linasest ja orgaanilisest puuvillast, gsm 250. See lina nõuab käsipesu ja eks sissetöötamist on olnud omajagu, aga kasutada on super – samas, JJ kandmiseks jääb ta natuke liiga nõrgaks ja õhukeseks ning võib mind soonima hakata. Jenni kandmiseks on see praegu mu suur-suur lemmik, kuigi ma villaseguga lina esmalt pelgasin, siis praegu on see nii imepehme ja meeldiv hoopis.
JJ ja tegelt ka Jenni kandmiseks (sest ega on ju temagi varsti meil väike toddler) meeldib mulle sidus “ruck tied at shoulder with candy cane chestbelt” , lühidalt “ruck tas cccb” miks ma selle inglisekeelsena kirja panen on see, et nii on kõige lihtsam otsida õpetusvideosid (selle oma siin). See sidus on MEGA lihtne ja VÄGA kiire, seega kasutan seda alati, kui on kärmelt vaja emb kumb lastest selga panna ja mingi toimetus ära teha.
Lina pluss ja eelis koti ees on see, et selle saab veel väiksemaks kokku panna, kasutada ka tekina või pleedina või lihtsalt omale salliks ümber panna (just lühema linaga) ja see ei nõua kandja vahetumisel mingit rihmade ümberseadistamist nagu kotiga on vajalik.
Oscha Cairis
Cairised ostsin ma meil eelkõige Jenniga kasutamiseks ja seepärast babysize suuruses, aga kuna JJ ei ole just maksimum mõõtmetega, siis väikeste mööndustega saab isegi teda selles suuruses kanda. Kui see peaks olema tema jaoks igapäevane ja ainus kandmisvahend, siis valiksin kindlasti Toddler mõõdus Cairise, sest ka see on olemas. Oscha Cairisest kirjutasin hiljuti rohkem siin postituses. Hetkel on meil üks Cairis selle sama Stewart Tartan mustriga ja teine siidi-puuvilla segust Misty Mountains Aduial.
Kui lina mugavusse ma uskusin enne proovimist nüüd, siis Cairise ja võrdlemisi raske lapse kooslus tundus veidi kahtlane, Seda suurem oli üllatus, kui JJ Cairisega selga panin – niiii mõnus. Kindlasti tuleb need seotavad linaosad suuremal lapsel mõnusalt laiali tõmmata pepu alla lisatoeks, see annab palju juurde ja jälgima peab, et laps liiga madalale ei jääks, sest siis hakkab ka raskus kergelt kandja õlgadele.
Cairise põhi eelis koti ees on ehk lihtsalt mõneti ägedam ja vähem robustne välimus. Miinus on see, et tuleb ka veidi siduda ja eelnevalt linaosa pingutada, ning kuna otsad on pikad siis võivad need ka mööda maad lohiseda sidumise ajal. Samas, kõik on õpitav ja minu jaoks isiklikult need miinused ei ole.
Need on meie toddleri kandmise vahendid ja kuigi ma olen vist varemgi öelnud, et mul on kahju, et ma JJ beebieas kandmisvahendeid ei kasutanud, siis see aeg praegu on ikka väga hea ja tore viis ka temale lisaläheduse pakkumiseks. Mulle tundub, et see lähedus võib veel eriti teemaks tulla nüüd, kus lasteaiaga alustame. Seepärast ei välista võimalust, et näiteks Jenniga temale järgmi minnes, panen Jenni kärusse ja JJ selga – seda muidugi siis, kui ta ise väss või seda soovib – ühtlasi maru hea trenn emmele 😀 Lisaks lasteaiatee transpordile on kandekott suurema lapsega hea variant ikka ka reisidel, eriti siis, kui käru kaasa võtmine tundub juba tarbetu, aga päevased vahemaad lapsele siiski väsitavaks võivad osutuda + lennujaamades liikumine.
Ühesõnaga, ärge peljake lapsekandmist ka juba pisut suuremate põnnidega, enesekindla lapse kasvatusel mängib lähedus suurt rolli ja see on võrratu võimalus vanemana seda oma lapsele pakkud – lisaks muudele mugavustele, mida see endaga kaasa toob. Meeldiva ja mugava kandmisvahendi peaks ka kõik edukalt leidma 🙂
Life at lucky 13 