Enne meie tormilisi seiklusi Jonasega jõudsime teha ühe toreda koduse pildistamise, kus lastel seljas kodumaise lasteriiete tegija OliverMartin Kids riided. Pildid tegi andekas ja armas Katrina Tang.

Kui mõnda aega tagasi minult küsiti, et kas sooviksin nendega koostööd teha, siis mõtlesin, et miks mitte, proovime ära. Kuigi eks see selliste juba natuke suuremate ja samas ka iseteadlikema laste riietamine pole päris emme suva järgi enam ja nii jäi vaid loota, et saabuvad riided lastele tõesti meeldivad ja neid nõustutakse kandma – olgugi, et peal pole mõne kangelase või printsessi pilti (mis mind tegelikult salamisi vahelduseks rõõmustas).

Riided käes, siis oli esimene emotsioon meil kõigil, et “oi kui pehmed!”, väiksemaid poisse ootasid külmaks talveks nii sobilikud meriino voodriga kombekad ja suuremad lapsed said veidi viisakamad riided.

Need “viisakad” riided tekitasid küll minus alguses mõtte, et ohhh, nüüd need korra selga saavad ja kappi istuma jäävad, sest kus sa nende pidupäeva asjadega ikka lähed (ja no enamasti ei ole nad ju sama mugavad kui retuusid või dressid vms). Aga ei! – need riided olid selles osas tõelised üllatajad, olgugi, et oma välimuselt viisakad ja sobiks kanda nii vabariigi aastapäeval kui ka teatrisse minnes, siis oma vormilt ja materjalidelt on nad nii mõnusad, pehmed, et pole üldse küsimustki kas võiks neid tavalisel lasteaia päeval kanda.

JJ püksid on mu meelest eriti äge ja universaalne leid, sest kui päris tavalise dressipüksiga ei tahaks peale lasteaia päeva mõnele üritusele vms kohta minna ja peaks hakkama riideid vahetama, siis nende pükstega pole seda muret – dressipüksi mugavus aga viisaka püksi välimus kaks ühes, mis ühtlasi tähendab vähem selliseid kapis niisama oma aega ootavaid riideid ja rohkem kasutust leidvaid asju ja see kõlab mu meelest päris mõistlikult.

Ka pluus on selline, et just nagu oleks paksem triiksärk, aga samas nagu ei oleks ka, piisavalt soe, et ka jahedal päeval ei vaja alussärki, aga samas pehme ja hingav, et ei hakka palav. JJ lemmik variant on käised üles keeratult seda kanda ja mina pidin ainult nõustuma, et nii näeb ta väga äge välja.

Jenni kleit lõi mind ennast küll lausa pahviks ja pani mõtlema, et tahaks omalegi sellist (ja no tänaseks on OM tiim sellegi mõtte teoks teinud ning samasuguse kleidi saab omale ka ema osta), aga arvestades Jenni printsessi faasi, siis ma ei olnud päris lõpuni kindel, et kas ta selle šiki väikse musta kleidi heaks kiidab. Aga siis astus Jenni ligi, märkas taskule kinnitatud “kalliskive-kristalle” ja asi oli otsustatud “emme, vaata, siin on ju Elsa jääkristallid!” – põhimõtteliselt oli uus lemmikkleit saabunud.

Aga lisaks kristallidele on kleidil lahedad taskud (ja no me kõik teame, et just taskud teevad ühe kleidi toredast imeliseks eks) ja mõnus vaba lõige, samas mitte unustades detaile – nii käistel kui kaelusel. Ühel neljaaastasel on selles kleidis nii mugav mängida ja toimetada, et ei pane tähelegi, kuidas tegelikult on asi jälle selline, et mine või otse lasteaiast vanaema juubelile (kui selliseid sündmusi praegu kohane pidada oleks eks).

Mulle nii meeldib nende OliverMartini riiete juures see detailne lähenemine, et ka lasteriided võivad olla ilusad, viisakad just nagu tõeline rätsepatöö aga samal ajal ei võeta lastel mugavuse osas midagi ära.

Aga lisaks neile viksidele ja viisakatele eksemplaridele olid meie juurde tee leidnud ka meriino kombed. Kes mind teab, see teab, et mul on täielik nõrkus laste villariiete vastu ja neid pole siin peres kunagi liiga palju (ja kui villariideid õigesti ja heaperemehelikult hooldada, siis kestavad need vabalt mitu last, mis suure pere puhul on ainult boonus).

Ma ei ole liiga kirjude mustrite fänn, aga OM kombede mustreid lastega vaadates tundusid need päris armsad ja lustakad. Mugavaks kasutuseks on neil kahesuunaline lukk ning nö pikenevad käte ja jalgade soonikud – mis ühtlasi on üli head, kuna hoiavad piisavalt keha ligi ning nii ei tule püksisäär või varrukas üles kui peale panna õuekombe. Kapuuts hoiab tihedalt pead ligi ja see oli mulle alguses veidi võõras kuna oleme harjunud lohvakamate kapuutsidega, aga õige pea sai selgeks ka sellise variandi pluss. Nimelt hoiab kapuuts selliselt nagu müts peas ja kui on krõbe külm, siis pole paksemat mütsi vaja, piisab kui meriinovoodriga kapuuts pähe ja tavaline müts peale, toimib nii kärus magajaga kui lasteaias käiva lapsega.

Jonas ongi selle kombega teinud mõnusaid pikki unesid soojakotis, olenemata ilmast ja sama hästi sobib see ka autosõitudeks või lapsekandmiseks (eriti head on seal juures need pikad soonikud jalgadel, et püksid kotis või linas ka üles ei roniks ja sääred paljad poleks).

Jon aga käib oma meriino kombega lasteaias, kasutades seda teise kihina talvekombe all. Nii on kindel, et lumes istudes või hullates on alati soe, ei ole kampsunit, mis poolde selga roniks või ise riietuda proovides kehvasti jääks ja ei pea jamama lisa pükste jalga panekuga (mis sel imeliselt külmal talvel vahel vajalikud oleks). Kodustel päevadel, kui väljas pole ka hirmus külm olnud, oleme meriino kombe peale pand ka ainult särgile ja siis talvekombe üle ja ka otse vastu nahka ei ole Jon torkmise või kanga “hammustamise” üle kurtnud, ju siis on ikka mõnus ja mugav asi ning minu vaatest ka väga praktiline.

Sellised kogemused on meil OliverMartin riietega, mul on igatahes hea meel, et neist nüüd kuulsin, sest leian ka edaspidi nende valikust meile hästi sobivaid asju (eriti ühele peenikesele aga pikale poisile, kellel kooliteegi enam kaugel pole). Ehk siis, kes soovib kodumaiseid, ilusaid aga ka lastele samal ajal mugavaid ja praktilisi riideid, siis soovitan OliverMartin üle vaadata!