Lapsekandmine: mugav viis reisil liikumiseks

Kes mind vähegi teab, teab ka, et olen ikka olnud läbi ja lõhki käruinimene, pole siiani ühelgi reisil ei kandekotti ega kandelina kasutanud ja puudust neist tundnud. Sel korral, kahe lapsega reisides, said kaasa ka 2 kandekotti – jah lausa !2!

Esialgu oli mõte, et võtan rohkem Jenni tarbeks kaasa kas meie roosa Yaro lina või Ergobaby koti, kott tundus alguses mõistlikum, et vajadusel ka JJ selga sellega panna, aga tegelikult sai mõni aeg enne reisi selgeks, et Ergobaby kott on JJ-le väike.
Kuidas väike? – kaalu poolest oleks tal seal kotis ok veel mitu aastat olla (Ergobaby organic mudelil piirang 20kg), aga vot pikkus on see, mis koti tema jaoks väikseks teeb. Nüüd, kus ta on ca 88-90cm pikk, ei jagu Ergobaby kangast tal nii, et see toetaks teda ühe põlve alt teise põlve alla – tulemuseks on see rippuv asend, mis kohe kindlasti lapsele hea ei ole.
Ok, siis oli mõte, et võtame ikka lina kaasa, kuna seda saab siduda täpselt lapse järgi ja olenemata kasvust. Selle plaaniga ma juba olingi arvestanud kui vahetult enne reisi silmasin müügikuulutust Liliputi kandekotile. Mille poolest siis see kott näiteks Ergobabyst erineb? Liliputi kott on tavasuuruses EB kotiga sama suur, aga, kaasas on ka väikelapsega kasutamiseks mõledud istmepikendused, mis koti külge panduna teevad selle koti põhja siis laiemaks ning pakub toestust jälle põlve alt põlve alla.
Tegelikult on olemas ka teisi kotte, mis ongi mõeldud “toddler” ehk väikelapse suurusele (selleks ajaks kui need standard kotid väikseks jäävad, mida beebiga kasutasid), meie oleme proovinud ka näiteks Tula Toddler kotti, mis oli super mõnus (oleks hea meelega ka selle reisile võtnud, aga meie soovitud mustrit ei olnud kohe saada – Tula mustrid on kottidel muidugi imelised!). Tula puhul ongi siis kotte kahte eri suurust, sinna suuremasse toddler kotti ei saa panna last, kes on lühem kui 81cm (pigem peaks sellest ka paar cm pikem olema) ja kaalub vähem kui 11-12kg (väiksema lapse jaoks on see kott lihtsalt liiga suur ja ta ei saa seal sees mugavalt ega õigesti olla), toddler koti kaalupiirang on lausa 27kg 😀

Aga tagasi siis meie reisile tulnud kandekottide juurde. Nüüd, kus JJ-l oli ka kott olemas, otsustasime, et Jennile võtame Ergobaby ja lina jääb koju (tegelt oleks võinud kaasa võtta, paar korda oleks eelistanud seal “kodus” lina kasutada).
Kui varasemalt oleme alati käruga lennukini läinud, siis nüüd andsime käru kohe check-inis koos muu pagasiga ära (kiletasime selle lennnujaamas ära ka kaitseks). Meie seisukohast oli see otsus õige – mugavam oli liikuda kandekottidega kui et mässata kahe lapse ja käruga lennukiuksel. Kuna minnes meil lend ka hilines ja ümberistumiseks Frankfurdis jäi napilt aega, siis olime veel eriti õnnelikud, et seal käru meile “piduriks” kaasas polnud. Ka tagasi tulles, kui kahe lennu vaheline ooteaeg oli ca 3h, oli kottidega väga okei liikuda ja “kaks kätt taskus” lennukile kõndida.
Ja kuigi ma ei lähe kindlasti reisile mõtetega, et “äkki midagi juhtub”, siis päris ausalt tundsin end lennujaamas lapsi kandes turvalisemalt kui neid kärus hoides – mõeldes sellele, et paanika puhkedes oleks lapsed mul küljes ja igasugune tegutsemine kiirem võrreldes nende kärust välja võtmisele kuluva ajaga. Nõme, et sellistele asjadele tänasel päeval mõtlen ja eks see on suures osas ülemuretsemine, aga samas… reaalsus on meil just selline nagu ta on.

Reisi jooksul päris iga päev neid kandekotte vaja ei läinud, aga peaaegu üle päeva küll. Kiire jalutskäik hommikuste croissantide järele oli palju lõbusam, kui JJ sai mul seljas olla või õhtune tiir resordis pärast vihmasadu, kui käru lompide sisse ei tahtnud viia või kui Tarragonas JJ ei tahtnud pärast uinakut ei kärus olla ega kõndida, aga issi seljas olla sobis ja eks neid vajadusi ja olukordi oli tegelikult päris mitmeid. Sellist tunnet, et asjatult sai need kandekotid kaasa võetud, ei tekkinud kohe kindlasti.
Kokkurullitult mahtusid need probeemideta käru alla korvi, kui oli plaanis selline käik, kus polnud kindel kumma lapse jaoks võib kotti vaja minna ja kahte ei tahtnud kaasa võtta, siis haarasin Liliputi koti, sest sellel sai Jenniga kasutamiseks need pikendused eemaldada ja nii oli see mõlema lapse jaoks universaalne.

Arvestades, et soojakraade oli meil seal üsna korralikult, peab mainima, et palav kumbagi kotti kasutades ei hakanud ja lapsed seal sees ei higistanud, aga muidugi ei pand ma neile ka üleliigseid riideid selga, piisas pluusist/bodyst/pükstest.
Sel päeval kui Sanguli resorti külastasime, sai proovitud ka varianti, et kandsin korraga mõlemat last. Jenni oli kõhul oma Ergobabyga ja JJ Liliputiga seljas – olin ikka päris üllatunud, et see “koorem” nii mugav kanda oli, samas muidugi loogiline, sest oma raskustega nad mõjusid kumbki oma poolel tasakaalustavalt ja see selle kandmise nö kergeks tegigi. Lapsed olid muidugi maru rahul, sest nad on ju nagu sukk ja saabas ja oli nii tore koos emme “süles” olla. Ma ei tea, kas ma väga pikalt viitsiks neid nii kanda, aga vajadusel saab nii ilusti hakkama küll ja midagi keerulist ei ole.

Mõned soovitused, kui reisil plaan last/lapsi kanda:
– hea kui olete kasutatava kandmisvahendiga juba kodus tuttav – nii laps kui kandja, nii ei ole lisaks uue koha uudsusele vaja tegeleda ka uue asja tundma õppimisega
– kuigi kiusatus mingi odava kandekoti ostmiseks võib enne reisi olla suur (et no äkki ei kasutagi), siis valik langeta ikka koti omaduste järgi – et laps oleks ergonoomiliselt seal sees (toestus põlve alt põlve alla, seljapaneel kotil pehme ja lapse järgi kuju võttev) ning, et kandjal ka mugav oleks. Häid kotte saab ka laenutada 😉
– võta see hetk ja last selga pannes seadista kott korralikult teie mõlema järgi – st pinguta vajalikud rihmad, vaata, et kott oleks piisavalt kõrgel, laps mugavalt seal sees – nii on kindlam, et ei lapsel ega kandjal ei hakka ebamugav.
– jälgi, et nii kõhul kui seljas kandes oleks päikselise ilmaga laps piisavalt päikese eest kaitstud – laia äärega müts, jalgadele päikesekreemi jms. Jahedama ilmaga hoia lapse jalad soojas!!
– kasuta lapsele meelelahutuseks näiteks nn imetamiskeed või mõnd koti külge kinnitatavat mänguasja, millega ta saaks kandmise ajal veidi mängida
– ära kanna last nägu välja poole – lisaks sellele, et see on halb lapse seljale (ka neis muidu ergonoomilistes kottides, mis sellist funktsiooni pakuvad) on see lapse jaoks väga väga väsitav, kui niigi võõras kohas ja olukorras on kogu see “infomüra” talle siginas saginas otse näkku, oma pilku puhata pole nii kusagil ja ema-isa rahustavat nägu ka ei näe. Hiljem võib sul õhtuks olla üleväsinud ja jonnine laps. Uudishimuliku lapse puhul on hea variant last seljas kanda – nii tegin ma ka Jenniga kui nägin, et ta tahtis rohkem ringi vaadata.