Käisime Rõõmsate Laste Festivalil

Vaevu saime oma asjad eelmisest seiklusest lahti pakkida, kui laupäeva hommikul seadsime oma auto nina Pärnu poole, et minna Rõõmsate Laste Festivalile.

img_7460

Üleeelmisel aastal käisime Jenni ja JJ-ga samal üritusel, eelmine aasta olin Joni ootamisega nii lõpusirgel (ja teistel lastel olid tuulerõuged), et käik jäi vahele, sel aastal siis läksime jälle, kuid ainult külastamise asemel ka ise osalema korralduses. Nimelt olime koos Kadriga terve päeva kohal andmaks lapsekandmise nõu ning sai ka põgusalt huvilistele riidest mähkmeid näidatud ja tutvustatud.

img_7464

img_7452

Teet ja Jon meie pesas puhkamas

Hästi tore oli näha, et lapsekandmise vastu on jätkuvalt suur huvi, taheti proovida erinevaid kotte ja linasid aga sooviti ka seadistamise abi juba olemas oleva kandevahendiga – ma loodan, et kõik huvilised said loodetud abi ja oma küsimustele vastused.
Päev oli päris intensiivne ja õhtuks oli suurest suhtlemisest päris suur väsimus peal, samas aga ka väga mõnusad ja positiivsed emotsioonid koju kaasa võtmiseks. Nii, et aitäh kõigile, kes meie juurest läbi astusid.

Sel ajal kui mina lapsekandmise telgis asju ajasin (ehk siis terve päev) tegeles meie lastega Teet, õnneks sellisel festivalil ei olnud see väga keeruline, sest tegevust jagus lastele kõvasti. Lemmik oli suuuurte mullide tegemine, mis oli kohe meie telgi kõrval ja milles JJ väga osavaks kiirelt sai, aga nähtud ja tehtud sai palju muudki, pillimängust paljajalu rajani, kõrvale kehakinnituseks jäätiseid ja pirukaid, smuutidest rääkimata.

img_7503img_7502

Kuna meid oli kokku 6, siis pidime üle hulga aja kasutusse võtma ka oma autos  (Renault Grand Scenic) kolmanda rea istme, minnes istusin mina seal, mitte just kõige mugavamalt, tulles JJ oma turvatooliga, mis oli oluliselt mõistlikum. Kogu auto peale oma kraami ära paigutades mahtusime nii päris edukalt, aga pikas plaanis tuleb vist ikkagi mingi suurem sõiduvahend vaadata, kuhu kõik sõbrad ja asjad peale mahuks vaevata, sest isegi kui asjad panna näiteks katuseboksi, siis jalaruumiga on ikka seal kolmandas reas üsna kitsukesed lood. Heh.. ja kunagi mõtlesin ma, et isssssand, buss… never ei ostaks 😀 Oh ajad ja muutused, elu eluke 😀

Homme saab aga meie Jon 1-aastaseks, aeg lendab, sünnipäevalapsest ja tema tegemistest kirjutangi homme eraldi.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s