Oleks keegi kuu tagasi öelnud, et ma kirjutan siin postitust olles 40+6 rase, siis ma oleks ta välja naernud. Õieti, ma naersin veel oluliselt hiljemgi, et ei mina seda 40. nädalat ühes tükis näe, kuna kõik mu lapsed 39+ midagi saabuda otsustanud. Aga mitte see tüüp… nagu selgunud on.
See rasedus on olnud üks lõputu jackpot kõige paremas mõttes. Mina, kes ma olen mõne ootuse ajal oksendanud pea 20. nädalani välja ja seda igapäevaselt, olin ka nüüd selleks valmis – reaalsuses aga isegi eriti ei iiveldanud sel korral. Ka GTT testi sain kõigi teiste ootamise ajal teha ja mõnel juhul lausa mitu korda, sel korral aga pääsesin. Ei ühtegi turset ega paistetust isegi väsimust pole mingit eriti erilist peale tulnud. Elu on olnud üks suur-suur lill lihtsalt.
Kaalu juures ca 13kg, kõht ei sega elu – magada saan hästi, joogat teha hõlpsasti, mul ei ole füüsiliselt raske vaid täiesti chill. Ühesõnaga täiesti selline olemine, mida kirjeldatakse kui “elu ilusaim aeg” ja seda ilma igasuguse irooniata.
Kõige selle juures on kindlasti rolli mänginud ka minu enda suhtumine ja käitumine sel korral ning see, et ega kolme rüblikuga tegeledes hoiab elu ise tegevuses ja liikumises. Mõnd asja olen teadlikumalt jälginud ka, näiteks kui varasemalt olin kohtuv hilisõhtune hea ja parema mugija, siis nüüd naljalt hiljem kui kell 20 pole midagi sööma hakanud ja enesetunne igati hea olnud ka nii. Rohkem olen vedelikku tarbinud ja seda just puhta vee kujul, sest Joni oodates paisutas mind ja ka teda kindlasti suuuuuur kogus rabarberilimpsi, mida tol sajandi suvel kulus ikka ohtralt.
Suurest igavusest süvenesin veidi ka ilumaailma ja otsustasin, et 33 on juba selline iga küll, kus võiks peale näopesu ka muu kraamiga oma naha eest paremini hoolt kanda ja seda turgutada, seda eriti arvestades, et mu nahk on tänu atoopilisele dermatiidile üsna pirtsakas ning paljud asjad lihtsalt ei sobi, tekitavad ärritust ja aitamise asemel hoopis kahju. Nüüd olen leidnud tooted, mis hästi mõjuvad, oma “ilurutiinid” hommikusse ja õhtusse ja ma tunnen, et see argipäeva poputus iseendale mõjub kuidagi maru hästi. Et hoolimata +13kg juures ma tunnen end iseendana nii nii hästi.
AGA, ikka on mingi “aga”, täna ma tunnen, et emotsionaalselt ma hakkan veidi väsima. Reipus ja huumorimeel selle beebi pika ootamise üle hakkab vaibuma. Ma tean ju hästi seda tõde, mida isegi tihti kordan, et üks asi, mis sünnituse juures on kindel, on see, et midagi pole kindel ja plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka omasoodu. Aga ma tõesti ei oleks elus oodanud sellist asjade käiku, seda, et ma tiksun siin 40+6 ja mul on järgmiseks nädalaks käes saatekiri esilekutsumisele, et pean veel sel nädala minema KTG alla passima, et kuigi juba reedel ütles arst, et emakaela avatus on 3-4cm ja no kõik just kui valmis, siis ikka on käes 13. mai ja ma olen ikka veel täiesti rase ilma igasuguse märgita, et see seis lähiajal muutuks.
Ma mäletan seda kerget ootusärevust, kui 37. nädalat sai täis ja ma alustasin oma tee joomisega, lugesin kõrvale Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti” ja mõtlesin, et ei teagi kas enne sünnitust selle läbi jõuan sirvida. Haha, sirvimise asemel olen läbi lugenud ka osad, mis mind isegi eriti ei huvitanud ja kadedusega loen sünnituslugusest kohti, mis kirjeldavad sünnituse algust – sest KUS see minu algus on ah? 😀
Ühesõnaga, kõik on chill ja max hästi, aga ma tõesti kohe üldse ei sooviks seda esilekutsumist, et noh, universum, kui sa oled kuuldel, siis palun lase mul edasi elada ilma selle kogemuseta ja beebike, sulle teadmiseks, et siin on koos minu ja su isaga ka su õde ja vennad, kes suhteliselt kärsitult sind väga ootavad (eriti su õde, kes mind täna jooksurattaga taga ajas, millel peal vilkurid vilkusid ja ta teatas, et ta on kiirabi ja tuleb beebit välja aitama ning, et tal on plaan arstiks saada, et siis üldse nende beebidega tegeleda).
Life at lucky 13 
Tuleb tuttav ette. Eelmisel suvel olin ise samasuguste mõtetega kodus päevi, tunde, minuteid lugemas… kuid ometigi algas iga uus päev tõdemusega, et mitte midagi ei toimu. Ohkasin ja läks aga jälle tavaline päevakava käiku. Kuna kõik näitajad jne olid korras, keeldusin esilekutsumisele minemast.. vahepeale jäi palju draamat…, kuid lõpuks 42nd täitudes beebi ikka sündis. Keegi ei tea, kas hakkas siis ise asi pihta või oli see tigeda ent kogenud arsti käe töö, mis emakakaela väga ebamugavalt surkis ja venitas.. Ju ikka aitas kaasa, kuna aeg oli juba nii-nii küps.
Mina aga imestan väga, et kui sul on juba 3-4 cm avatust, siis miks sulle keegi seda trikki ära ei tee? Kui seda saab esilekutsumise meetodiks nimetada, siis võikski ju emakakaela venitamisest alustada… Kui ei mõika, siis vaataks edasi mis saab.
Igatahes. Elan väga kaasa ja loodan peagi lugeda juba beebi sündimise lugu ^_^ Kindlasti saab see olema imeline! Palju jaksu!!!
LikeLike
Eks avatuse katsumine ise võibki mõnel sündmused tööle panna, minul mitte. Ja kuna põhimõtteliselt on kuni 42ndl kanda ka okei, siis enne seda midagi tegema ei hakata.
LikeLike
Ma olen ka alati arvanud, et 42nd on okei 😀 Tartu kogemus näitas aga, et päris kõik ämmakad ja arstid ikka nii ei arva. Nii et teooria on vb jah üks, kuid praktikas erinevad arstid ja asutused ikka vägagi palju. Sul siis normaalne ämmakas:)
LikeLike
Esilekutsumise saatekirja andis meil siin üldse arst, kes siis enne seda olukorda hindas ja arvas, et ok on oodata 🙂
LikeLike
Ma olen kõigi kolme lapsega oodanud sünnitähtaegu, millest lapsed ei hooli..
Esmalt tuleb esimene tähtaeg, päevade järgi.. möödas.. seejärel teine,ov ja asjatamise järgi – möödas. Siis kolmas, uh järgi – kah tuimalt möödas. (41+1, 41+4 ja 41+5)
Mul viimasega oli esmane ta 29.03.. OV 11.04 ja lõpuks esilekutsumine ja beebi tuleb 23.04. pea kuu aega hiljem kui esmane!
Eks ma ise teadsin ka, et ega ta märtsis välja ei vupsa, aga lootus sureb viimasena.
Ilmselt tahad sa sisimas actionit. Kuidas siis nii, et selle neljandaga lähed haiglasse, tehakse veed lahti ja beebi vupsab välja? Ei ole ju kuidagi eriline, ega 🙄 mind valdasid samad tunded. Tahtsin sagimist, erilisust (keskmise presside saabumine sünnituseelses ühispalatis ja arstide taga otsimine oli päris huvitav kogemus) ja tempost.
Olen ka turbosünnitaja, aga minu emakas vajas stardipauku enne kui lapsed vupsama hakkasid.
Pisipreilit sünnitades ütles mulle ämmakas, et see beebi tahab teistsugust, omaenda sünnilugu. Leppisin olukorraga ja lòpuks tuli tema ka suht ruttu välja. Lihtsalt mitte sellise ootamatuse ja närvikõdiga nagu eelmised 🤷🏼♀️
Aga alati on esilekutsumisel mitu varianti. leia enda jaoks see sobivaim ja räägi arstiga läbi.
Esimene ehmatas end saatekirja hommikul völja. Teise lapsega võtsin misoprostooli pulbrit ja ei lasknud vett avada. Lootsin sama ka kolmandaga, aga arst arvas et geel mõjub (veel) kiiremini kuid kuna see nii kiiresti stardipauku ei andnud, lasin veed avada (kuigi olin varem igasugu näppimise vastu).
LikeLike
Eks iga lugu erinev ja kindlasti ei oota ma mingit actionit, väga turvaline on ju teada, et vot sel päeval, kontrollitud kohas ma oma beebi kätte saan vs igasugused argielu ootamatused. Lõpuks läheb kuidas läheb, aga rõõmustan ja eelistan kui laps saaks oma valitud ajal siiski tulla ilma liigse sekkumiseta.
Ja kui erilisusest rääkida, siis minu sünnituste puhul esilekutsumisest erilisemat annaks otsida 😀 nii et see vist pole ka see teema 😀
LikeLike
Uuemat posti lugedes on elu ilmselt toimetusi täis, aga mind huvitaks väga su kokkupandud ilurutiin. Olen ka atoopik ja vaatasin just ükspäev peeglisse, et peaks vist hakkama rohkem kui näopesu tegema.
Aga muidu palju õnne ja jaksu!
LikeLike
See rutiin midagi erilist ei ole. Aga võti ilmselt hästi sobivates toodetes, mis mina olen erinevate Korea kosmeetika brändide seast leidnud (Holika Holika, Mishha, Coxir). Puhastan näo, kas veega või HH aaloe pesugeeliga, siis toonik ja kreem, kreem on hüaluroonhappega, mis mu meelest mulle just eriti hästi sobib ja naha tõeliselt niisutatuna hoiab.
Kord-kaks nädalas teen ka maske, mõnusalt sobivad aaloega variandid.
Kosmeetika vahetasin ka välja samade firmade vastu, mis muu näohooldus ja kuidagi tõesti toimivad mõnusamalt kui varem.
LikeLike