Joni beebiaja suutsime kuidagi nii elada, et korralikku lamamistooli temal ei olnud, alguses tundus, et polegi vaja ja kui hiljem tegelikult ikka natuke nagu juba oli vaja, siis ei raatsinud enam osta “sest ta ju kasvab sellest kohe jälle välja”. Neljanda lapsega olin ma juba ette otsustanud, et sel korral ma ei taha oma planeerimises “vigu” teha, tõenäliselt rohkem lapsi ei tule (vähemalt mitte lähiajal) ja ma ei taha, et midagi kripeldama jääks ning elu nelja lapsega on täpselt piisavalt niisamagi igapäevaseid väljakutseid esitav, et kõik mugavused ja elu lihtsamaks tegevad abivahendid võib mängu võtta.  Ja nii me lamamistooli valisime… ja siis veel ühe…

Nomi vs Vaggaro
Need kaks tooli on meil kodus olemas ja kuigi võib ju tunduda, et issssssssssand, milleks kaks, siis peale selle, et mõlemad on multifunktsionaalsed ja pika kasutusajaga on need kaks tooli piisavalt erinevad, et olenevalt elustiilist neid mõlemaid omada. Aga kirjutan nüüd veidi lahti, et mis on ühe ja teise võimalused, et kes omale tooli otsib, leiaks selle õige, mis just tema pere vajadustele vastab.

Esimesena sai valitud Vaggaro, sest tol hetkel oli meil veel plaanis beebi saabudes reisida ning 3 nädalat Hispaanias väikse beebiga tundus hea plaanina sinna oma tool kaasa võtta. See on ka Vaggaro esimene suur pluss – see käib mega kompaktseks kokku ning kaalub alla 2kg, seega mahub isegi kohvrisse edukalt (kuigi tuleb ka oma hoiukotiga, mida saab selga panna).
Teiseks on Vaggaro juures super see, et samadele jalgadele saab kinnitada kolm erineva funktsiooniga kangast – esimene on nagu häll beebile, teine lamamistool ning kolmas söögitool. Viimati Tartus käies oli nii mõnus Jonas turvaliselt sinna hälliosasse panna kui samal ajal suuremad lapsed tähelepanu vajasid.

Beebi kasvades saab kasutusse võtta lamamistooli kanga, aga vajadusel võid kaasa pakkida ka mõlemad ning neid vaheldumisi kasutada. Mis mulle lamamistoolina selle juures meeldib on kõrgus, laps ei ole maas ja ei pea tema ümber toimuvat kuskil jalgade kõrguselt vaatama, nii on ka vähem ohtu, et mõni suurem õde või vend talle peale kukuks mänguhoos.
Ja kui laps suurem, siis on see super lahe söögitool, mida restorani minnes kaasa võtta – arvestades meie võrdlemisi ebakindlat elu selle viirusega, siis on oma isikliku söögitooli kaasa võtmine päris mõistlik, mugav ja annab ekstra südamerahu, et kõik on puhas.

Esmapilgul võib tunduda, et see Vaggaro on kindlasti liiga õbluke ja äkki läheb ümber – aga kinnitan, ega ikka ei lähe. Kui selle kokku panime, siis proovisime seda tirida ja liigutada, et kas on oht, et suuremad väikse sellega pikali tõmbaks, aga ei, püsib kindlalt püsti ning jalgade asetus on ka minu meelest nii hästi läbimõeldud, et sinna otsa pole ka keegi koperdama hakanud meil.

beebi häll/pesa

lamamistoolina

Seega, Vaggaro – lihtne, läbimõeldud, multifunktsionaalne, kerge, sobilik nii koju kui külla ja ekstra hea variant neile, kes näiteks mitme kodu või suvila vahet tihti käivad ning samas mitut tooli osta ei taha.

Aga miks siis Nomi?
Selleks ajaks kui beebi Jonas saabus oli Jon igapäevaselt juba enamasti nn beebide söögitoolist välja kolinud aga samas tavalise täiskasvanute tooli jaoks tiba väike, muretsesime temale nn junior tooli, mis siis teistest kõrgem ja see talle meeldis, sest sai ka võrdselt ja samas mugavalt teistega laua taga olla. Küll aga on see junior tool selline one trick pony, et ega seda pärast nt kirjutuslaua taga edasi ei kasuta ning ühel hetkel ongi selle elu peres läbi lihtsalt, sest kõrgust muuta ei saa.
Mõtlesin siis, et võiks ju Jonasele juba ette midagi coolimat vaadata, mis oleks nii söögitool kui ka hiljem nn tavatool ja no mega lahe.. sest Nomi on kõike seda ning rohkemgi veel, kuna seda saab vastava alusega ka lamamistoolina kasutada.

Nii see Nomi saabus ja Jonasele sai see beebipesa praktiliselt esimesest päevast lemmikuks. Nomi beebiosa kaldenurka saab ise seadistada ning kõige esimene on praktiliselt lamav, mis mu meelest pisikesega ülioluline, et ta toolis kössis ei oleks ohtlikult. Pesa on mõnusast pehmest kangast, mis on masinpestav ja lapse saab sinna turvaliselt kinnitada 5-punkti rihmadega.
Ei Nomi ega Vaggarot ei saa beebi ise väga hooga kiigutada nagu ehk mõnd teist tooli, mina näen selles meie laste kogemuse pealt aga plussi, sest kui beebidel on alguses tihti lihaspinged (just jalgades), siis jalgadega endale hoogu tegemine neist pingetest vabanemisele paraku kaasa ei aita, seega meie jaoks on parem, kui beebi seal siplema ei pea.

Ka Nomi on maast kõrgemal asetsev, mis nelja lapsega mu kindel eelistus, et beebi saaks turvaliselt kuskil olla ja ka endal on hästi mugav ta selle tooliga söögilaua äärde seltsiks võtta või köögis toimetades end jälgima tuua – sest kui muul ajal aitab paljud toimetused beebiga koos ära teha lapsekandmine, siis kuuma pliidi ääres säriseva panniga tegelema ei tasu nii minna. Isegi niisama diivanil olles on hea, kui laps sinu kõrgusel ja ei pea temaga maas istuma 😀

Nii tugijala kui beebipesa kui ka tooli istumise osa toonid saab kõik ise valida ja täpselt oma maitse järgi kokku panna – nii sobitub Nomi ilmselt suht igasse kodusse nagu valatult.
Kuigi ka Nomi on kerge, vaid 5kg, siis ma ise seda reisides suvilasse väga kaasa ei tassiks, pigem on see selline statsionaarne kodu tool, mis siis ideaalis võiks aastaid kasutuses olla.

Nomi saab täpselt oma kodu interjööriga klappima panna

Me oleme mõlema tooliga hästi rahul ja kasutust leiavad ka mõlemad, loodame, et ehk saab ka reisimine jälle nii palju ohutuks, et saaksime Vaggaro kuskile kaugemale viia, aga seniks kasutame kodus mõlemaid.

Nii Nomi kui ka Vaggaro toole saab vaadata ja katsuda Tallinnas Perela keskuses (Noblessneris, Staapli 3)

Kes omale soovib üht või mõlemat tooli soetada, siis kasutades koodi “berit” saab need soodushinnaga soetada babyshop.ee