Ma jagasin paar päeva tagasi oma Instagrami kontol natuke rohkem vaadet meie ühele täiesti tavalisele päevale, sain selle kohta ka üksjagu tagasisidet, et oli hea ja isegi motiveeriv näha, et kuigi teha on vaja igasugu toimetusi, siis ei pea nende all ka ägama ja võib see argipäev ka üsna meeldiv kulgemine olla.

Esiteks kui elad korteris siis on ilmselt toimetusi vähem kui siis kui elaksid majas. Ei ole aeda, mida vaja nokitseda, ei ole muru, mida niita ega lund mida rookida.
Samas annab elu nelja lapsega siiski oma jagu tegemist – argipäeviti algab päev seitsme ajal, suured lapsed lähevad lasteaeda ja Teet tööle. Lapsed on õnneks üsna head ärkajad ning väikese utsitamisega saavad suht kiirelt ka riidesse ja valmis. Tore hommikune traditsioon on meil nüüd ka magnet tahvli täitmine – kus sätime paika kuu ja päeva, aastaja aga ka ilma vaatleme ning kuu seisugi jälgime. See “kalender” on ka hea hetk, et üle rääkida, et mis trenn või käik kedagi lasteaias ootab sel päeval.
Mina ja Jonas jääme koju, kui teised läinud algab meil siin selline hommikune kraamimine, voodid vaja teha, toad tuulutada, põrandad puhastada, pesud pessu panna ja pärast sahtlitesse voltida jne jne.

Minu ja Jonase päev kodus on üsna rahulik – kuigi koristada on vaja igapäevaselt, siis meeldib mulle see kõik hommikul kohe ära teha, nii ei rusu see mõte mind päev otsa ja endal ka mõnusam olla kui kõik enam-vähem kena ja korras. Pro tip nendeks päevadeks kui üldse ei viiiiiitsi koristada on keegi omale külla kutsuda, see väike lisamotivatsioon aitab alati 😀

Jonas on sellises faasis, kus ta kaua maas omaette olla ei taha, mis tähendab, et mul tuleb ta oma tegemistesse kaasata – köögis toimetades on hea ta Nomi tooliga enda juurde võtta, muude asjadega aitab ta endale külge sidumine või kotiga kandmine, mis talle juba sünnist väga meelt mööda on olnud.
Muidugi selle nädala suuuuur edasi minek on olnud see, et Jonas jääb ka rõdule magama. Vahepeal keeldus ta sellest täiesti.

See on mu meelest ka selline koht, et kuidas keegi beebiga toimetamisse suhtub – ma võiks olla ka päev otsa tema kõrval maas tekil ja näidata talle mänguasju ja temaga seal ainiti plutitada, aga siis hakkaks mind ehk rõhuma kõik need muud asjad, mis ka tegemist ootavad. Olgugi, et Teet teeb meil kodustest toimetustest ka suure osa, siis selline argipäeva olme on loogiliselt siiski paljuski minu peal. Siin kohal ma eelistangi beebit just tema ärkvel oleku ajal palju kaasata – see on lapsele ka suures plaanis mu meelest kasulikum kui ta näeb seda “elu”, kuidas midagi teha ja mis kus käib. Teine asi, need hetked kui Jonas magab, need on minule, ma ei planeeri sinna koristamist või söögi tegemist, sest see on aeg, mil ma võin mitte midagi teha või lugeda või kirjutada või mida iganes meeldivat teha, mis mulle rõõmu pakub.
Selliselt tegutsedes mu meelest jõuab rohkem ja samas on nii ka reaalset aega hinge tõmmata ja korraks oma mõtetega üksi olla.

Lõunasööki vaatan tavaliselt jooksvalt, kas teen miskit kerget, või plaanime selle hoopis koos naabrinaisega või olen hoopis päeval Perelas ja söön seal.

Õhtusöök peab meil lastel peale lasteaia päeva kindlasti olema ja hea kui see on ootel juba kohe koju saabudes või hoopis ise koju tuues. Oli näha, et kui sööki kohe polnud, siis oli tuju paha ja õhtu üldiselt enam ei sujunud.

Küll aga armastan ma väga toitu koju kaasa osta ja seda just argiõhtutel. Sel nädalal proovime me koostöös Vapianoga nende menüüd ning käimas on kampaania, et iga päev on erinev toidukategooria 20% soodsam, et julgustada maitsma ka neid asju, mida tavaliselt ehk ei osta. Kui mõtlema hakkasin, siis ma ise olen täpselt see inimene, kellel on mingi kindlad lemmik söögikohad ja nendes kindlad lemmik söögid, mida alati tellin, isegi kui ma vahel näiteks mõtlen, et okei, sel korral ostan Vapianost midagi muud peale tomatise kreveti pasta, siis ostu sooritades on ikka see kuidagi valituks saanud 😀
Esmaspäeval oli risoto päev ja võtsin siis end kokku, et okei, ma ei vali seda pastat vaid proovin hoopis mõnd risotot, minu õnneks on seal ka sellised valikud, mis ei sisalda laktoosi (mida ma ei talu) ning ma ei pidanud pettuma, sest krevettidega tomatine risotto oli isegi veel parem kui see tavapärane pasta. Lapsi ma muidugi veenda ei suutnud ja nemad jäid pasta bolognesele tol õhtul truuks.

Täna on mul kodus lisaks Jonasele ka Jon ja Jenni ning, et mul isutas juba mitmendat päeva kõrvitsasupi järele aga täiesti ebahalloweenilikult meil ei ole ühtegi kõrvitsat kodus, siis meenus, et Vapianos on praegu ju ka nn kõrvitsa-eri ja sel aastal on nende kõrvitsasupp minule eriti sobivalt vegan koorega. Mõeldud-tehtud lõunaks meil siis supp ja kõrvale lastele ka pitsa (mu meelest kõrvitsa supi juures lausa peab olema mingi saialaadne asi).
Supp on suuuuurepärane ja soovitame soojalt – nii otseses kui ka kaudses mõttes 😀

Õhtuti peale sööki on lastel veel mängu aeg, mis möödub üsna lärmakalt ja kui päeval saan ma siin vahel üsna palju ka vaikust nautida, siis õhtul ei ole seda kuni magama minekuni vist kunagi. Aga samas on see kõik ju tore, kodus on elu ja melu – vahel küll tekib küsimus, et kust selle pere tuline temperament pärineb, aga võib olla eestlased ei olegi nii tuimad kui me stereotüüpselt ise seda arvame.

Magama minek algab Jonasest, keda vannitame ning siis mina teda magama panema suundun, suuremad lapsed on Teedu rida ja vahel lähevad nad nii mõistlikult magama, et lausa lust ning vahel on kuulda kõrval toast kõik võimalikku veiderdamist, et ainult jumala eest mitte magama minna. Varem või hiljem siiski uni tuleb, et hommikul siis uut päeva jälle värskena ja uue hooga alustada.

Ja kuigi see argipäev kulgeb vähemal või rohkemal määral üsna sarnaselt, siis saab seda ju ise natuke värvikamaks muuta, olgu selleks siis mõni tavapäratu õhtusöögi valik või planeerimata puhkepäev lasteaiast või mida iganes – teisalt oleme oma elu üsna nii kujundanud, et ma pean tunnistama, et olen meie selle rutiiniga ka päris rahul ja see ise on mu meelest eluliselt suur võit.