Pole ammu midagi kirjutanud, aga mõtlesin, et panen siia siiski kirja natuke muljeid meie reisist nelja lapsega Hispaaniasse.

Alustame algusest… see reis oli plaanitud esialgu hoopis septembrisse 2020, aga me kõik teame kui vahva aasta see 2020 oli ja, et reisimine oli tol hetkel suht kahtlane. Lükkasime oma plaanid edasi ja otsustasime vaadata, et kas minek oleks 2021 kevadel või sügisel. Ja siis algasid jamad Jonase tervisega, operatsioon, ebakindlus, ebaõnn ja veel üks operatsioon – kõige selle keskel oli kevad ammu möödas ja vahepeal tundus juba ebatõenäoline, et seegi september reisima saaks. Aga Jonas oli vapper, arstid olid kiired ja selles osas oli roheline tuli.

Tegelikult me tegime majutuse bronneeringud ja lennupiletite ostu juba hiliskevadel-suve alguses ära, lihtsalt lootsime, et kõik läheb hästi. Natuke lisakindlust andis ka see, et kevadel kõik covidi läbi põdesime – et ausalt öeldes ei tundnud tänu sellele ka mingit hirmu, lisaks saime suve peale ka vaktsineeritud, nii et takistusi reisimiseks väga polnudki. Jälgisime kohalikke olusid ja piiranguid, aga midagi hullu polnud ja reisi algus aina lähenes.

Muidugi jäid lapsed enne reisi haigeks, sest said peale suvepuhkust natuke lasteaias käia 😅 Õnneks õnnestus nad kõik õigeks ajaks siiski tervisele turgutada ja kuigi ma kogu eelnevat aastat silmas pidades ei julgenud veel hõisata, siis tundus, et omg, me tõesti tõesti lähemegi.

Pakkima hakkasin juba peaaegu nädal varem, nelja lapse ja kahe täiskasvanu jaoks kolme nädala asjad oli nii stressivabam kokku saada – kui miski sai puhtaks pestud, viskasin kohvrisse ja siis vahetult enne mienkut voltisin kõik kenasti ära, et asjad mahuks paremini ja oleks ülevaade ka, et kus mis asub. Minu ja nelja lapse asjad mahtusid ühte suurde kohvrisse. Teet pani enda asjad eraldi väiksemasse ja lisaks oli eraldi kohver Jonase riidest mähkmetele ja kandelinadele (sest ma ei suutnud ainult ühte valida 😅). Oleks saanud hakkama ka kahe suure kohvriga, aga kuna meil olemas oli 1 suur ja 2 väiksemat, siis kasutasime neid.

Kõigele lisaks pidi kaasa tulema meie Easywalker Harvey3 käru Jonasele, selle pakkimise jätsin reisi eelõhtule, hakkasime seda siis meie olemasolevasse transpordikotti pakkima ja peale pikemat pusimist ja proovimist sai selgeks, et sinna kotti see käru ei lähe. Variandid olid, et kas võtta käru ilma kotita, otsida uus kott või väiksem käru 😅 Ilma kotita me minna ei tahtnud, tundus natuke liiga hea käru sinna pagasisse retsimisse anda. Uut kotti ka polnud kuskilt võtta, lisaks oli aega vähe, et midagi väga organiseerida. Aga õnneks oli Perelas veel Babyshopi Easywalker Charley, mis tundus paljulubav variant ja mulle endale rohkem meeldiv kui nt Jackey mudel, sest saab istet kasutada mõlemat pidi. Ja nii Teet sellele järgi läks ja see meil kaasa pakitud saigi.

Tagantjärele võin vist tegelikult isegi natuke õnne tänada, et selle käruga nii läks, sest Charley oli absoluutselt ideaalne reisikäru. Piisavalt kompaktne, samas ruumikas iste ja suur kaarvari õhtusavadega – sest reisil oli väga soe ja õhutust oli vaja nagu ka päikese eest varju. Pakikorvi mahtus ka kõik vajalik ning basseinide ääres manööverdada oli ülimugav. Kordagi me koduse Harvey järgi ei igatsenudki 🤷‍♀️

Varasemate kogemuste pealt olin ma lootnud, et me ei peaks öiseid lendusid kasutama, paraku aga nii ei läinud ja kõige mõistlikum oli lend, mis läks 5.45 ja mis omakorda tähendas, et me olime juba nelja paiku öösel lennujaamas. Kartsin, et nelja lapse keset ööd äratamine on keeruline, aga õnneks läks kõik hästi sujuvalt, ainult Jon vajas natuke rohkem veenmist, et reis on parem kui parajasti oma voodis magamine. Üllataval kombel magasin isegi mina päris hästi ja kuna läksin magama juba 9 õhtul koos Jonasega, siis oli öösel päris värske olla.

Lend läks läbi Riia, kus õnneks oli vaja ülivähe oodata. Esimene lend oli lastele natuke nagu soojendus pikemale lennule, kõik sujus. Ainuke, kes mõlemal lennul magas ka, oli Jonas, seda ka suuresti tänu sellele, et teda imetasin. Teised lapsed olid ikka nii elevust täis, et magamisest midagi välja ei tulnud – uudistasid, jutustasid, mängisid, sõid ja küsisid miljon korda, et kas me hakkame kohale jõudma 😅 Jon oli lõpuks muidugi täiesti soss omadega ja veits halaga pooleks jõudis silmad kinni panna umbes 5 minutit enne Barcelonasse maandumist.

Barcelonas läks kõik jälle sujuvalt – kus vaja näitasime ette tõendid ja täidetud ankeedid, saime kätte oma pagasi ning otsisime üles oma transfeeri. Oleks saanud sõita ka nn tavabussiga, aga sellist mõõtu seltskonnaga oli eraldi transfeer kindlasti mõistlikum ja mugavam. Juba mitmendat korda kasutasime firmat Ziptransfers ja siiani pigem alati rahule jäänud.

Ilm, mis meid Barcelonas tervitas oli varahommikuse Eesti omaga võrreldes ulme kontrast +27C ja meenutas meie südasuvist leitsakut, mis siis, et kell oli alles 10 hommikul. Aga kuna me just sooja olime lootnud, siis tegi see suvi ikka rõõmu.

Meie majutus asus Barcelonast ca 85km kaugusel, seega sõit sinna läks ruttu ja juba enne keskpäeva olime kohal. Selle eriti varajase lennu pluss oli kindlasti see, et esimene päev ei olnud lendude all nö raisku läinud. Oma apartmendi pidime kätte saama küll alles kell 16, aga seniks sai juba mõnusasti meie resordis puhkama hakata – esimesena lõunasöök ja jahedad joogid, siis mänguväljak ja siis juba bassein.

Majutus oli Cambrils Park Resordis, kus nüüd olime neljandat korda (fun fact, et igal järgmisel korral on üks laps rohkem olnud… tea, kas viiendat korda tasub plaanidagi..). Selles kohas on olemas tõesti kõik, et lastega mõnusalt ja stressivabalt puhata. Suur pluss mu jaoks ka see, et territoorium on kinnine ja nii on vähem võimalust kellelgi ära kaduda.

Majutuseks pakutakse kolme tüüpi elamisi – väiksemad ja tagasihoidlikumad Aloha bungalod, veidi suuremad ja lisamugavustega Villa Bonitad ning kõigi mugavustega Mediterrania Apartmendid. Meie valik on siiani olnud just nende apartmentide kasuks, sel korral siis 3 magamistoaga (iga toa juures oma wc ja vannituba), elutuba-köögi ja terrassiga variant. Terrass on esimese korruse omadel, teise korruse aprtmentidel on rõdu – olles olnud mõlemas, siis lastebandega on esimene korrus mugavam, eriti kui kaasas ka käru.

Elamine on olnud piisavalt asjaliku köögiga, et süüa oleme alati ise teinud. Vahelduse mõttes saab muidugi käia ka restoranides, mida resordi enda alal on 3, hommikuti läbi hüpata pagaripoest värskete saiade ostmiseks või õhtuti hoopis kaasa osta pitsad oma terrassil nautimiseks, muidugi ei puudu ka jäätise lett.

Väike toidupood on resordi alal olemas, kust saab sellised basic asjad omale osta, aga suur market asub ca 200m kaugusel, kust saab kõik vajaliku, mis toidu tegemisel ära kulub.

Sel korral meil ei olnud erilisi plaane, põhiline eesmärk oligi puhata ja lasta lastel lustida. Mulle tundus, et see eesmärk sai ka täidetud. Suurema osa ajast olime kuskil basseini ääres, mida kogu alal ka piisavalt. On täitsa väikestele sobilikke, aga ka juba suurematele lahedaid – kus nt ka liumäed olid olemas (aga mitte siis veepargi mõõtu). Eriline pärl on resordi keskel nn Vahemere bassein, mille mõlemad kaldad on liivased, seal oli lastega mu meelest eriti tore, sest kui veest välja saadi, siis kaevati ja ehitati liivaga, et igav ei hakanud ja nii oli täiskasvanutel ka natuke lebom olla.

Lisaks basseinidele on muidugi olemas ka mänguväljak ja eraldi ka batuudid ning ronimislinnak + saab laenutada minigolfi varustust või erinevaid pallimänge.

Meie lastel oli tegevust piisavalt, nende puhul on pluss muidugi see ka, et neid on palju 🤣 ehk siis neil on omavahel ka hea mängida, seega alati ei pidanud isegi kuskile ronima või seiklema minema. Ja noh, hispaaniakeelseid multikaid vaadati ka vabal hetkel hea meelega.

Varasemalt oleme me oma apartmendi valinud õhtusest show melust võrdlemisi kaugele, sel korral olime aga päris lähedal ja kuna lapsed tahtsid muusikat kuuldes “peole” minna, siis nii tegime. Ja tegelikult oli seal ka päris tore (kuigi ma tavaliselt sellistest programmidest midagi ei arva), laste mega lemmik oli kindlasti mustkunsti etendus, aga ägedat muusikat ja tantsu oli seal ka.

Suuri plaane meil polnud, aga külastatud sai nt Parc Sama-d, mille eelmine kord suht reisi lõpus avastasime. See on nagu botaaniaaia-pargi ja miniloomaaia hübriid koht. Kevadel oli seal palju õitsvaid taimi + imeline lavendli väli, sügisel aga oli kõik selline natuke vähem värvikam aga ikka ilus ringi uitada. Elamus omaette on seal vabalt ringi jalutavad paabulinnud, aga laste hitt oli ka keset veesilma asuvast tornist vaadata all ujuvaid väikseid kilpkonnasid. Nii sinna parki kui lähematesse linnadesse – Cambrils, Tarragona, Reus, Salou saab hõlpsasti taksoga, aga ka bussidega. Kasutasime ise ka mõlemat varianti. Arvestades, et bussides väga kärude kohti ei ole, siis väike ja kompaktselt kokku käiv käru oli siin kohal eriti tervitatav.

Nii mõnus oli olla soojas, nautida päikest ja basseine ja vaadata kui äge lastel olla on. Suuremad on juba päris mõistlikud inimesed, kes vajadusel said ise nt toa ja bassini vahet käia, kui miskit maha jäi. Ka basseinides polnud nad varem nii südamega hullanud, kelle puhul oli näha talvise ujumistrenni tulemusi ja kellele olid need basseinid sel sügisel algava ujumistrenni soojenduseks. Jens oli kohati rohkem vee alla sukeldumas kui vee peal, nii et siin võib olla vihje, et varsti ta valmis oma Mammaga koos sukelduma minekuks mõnel järgmisel reisil, see eest Jenni oli see julge, kes Mammaga ka meres ujumas käis lainete sees, nii et asja võib mõlemast saada😅

Ja kui suuremaid lapsi oli äge vaadata lõbutsemas, siis mu süda oli Jonast toimetamas vaadates küll nii palju armastust ja tänulikkust täis, et peale kõiki neid katsumusi oli ta meiega meie lemmik kohas ja talle nii nii meeldis.

Üldse olid kõik lapsed tublid reisisellid. Mina võtan kaasa ka teadmise, et mina ja Teet oleme päris korras närvidega vanemad, meie lapsed kindlasti ei istu enamus aega vaikselt käed süles, aga nad on ju lapsed ja ausalt mu lemmik inimesed siin maailmas, reisile läheks nendega tõesti iga kell ❤️