Üle poole meie kolmenädalasest reisist kolme lapsega on nüüd möödas, aeg läheb puhates küll topelt kiirusega vist ning see on ka põhjus, miks alla kolme või no vähemalt alla kahe nädala ma sellist perereisi ei hakkaks vist üldse plaani võtmagi. Umbes pool esimesest nädalast kulus lastel sisse elamiseks ja uue rütmi leidmiseks, sealt edasi on olnud mõnus.
Päris algusest alustades, tulime siia kahe lennuga, millest esimene läks vara-vara hommikul, seega ärkasime praktiliselt öösel ja uni jäi poolikuks. Samas selle esimese lennu pidasid lapsed vapralt vastu, sõid, mängisid ja natuke veiderdasid, aga ei midagi hullu, Jon sai isegi korraks silma kinni. Kahe lennu vahel olime ca 2.5h Frankfurdi lennujaamas, kus sai sada korda pissil käidud ja veidi söödud ning liigutud, sellele järgnes lend Barcelonasse, mille õhkutõus veidi viibis aga millest ei lapsed ega mina end häirida ei lasknud, nii et me jäime magama enne kui lennuk õhku sai, lapsed magasidki kuni maandumiseni välja – enam ideaalsemat varianti oleks olnud raske ette kujutada.
Barcelonasse jõudes oli mul meile ette tellitud transfeer, et saaksime võimalikult kiirelt ja mugavalt oma majutusse, kuhu sõit kulges täpselt tunni. Aga üsna hästi toimib ka avalik buss, mis otse lennujaamast siia kanti sõidab.
Juba kolmandat korda naasesime Cambrils Park Resorti, sest siin on lastega peredel lihtsalt nii nii mugav ja mõnus olla. Hetkel ei otsi ma reisist teravaid elamusi või metsikuid seiklusi, pigem tahaks et kõik oleks võimalikult stressivaba ja seda siin saab.
Elame kahe magamistoa (millel kummalgi oma vannituba) ja elutuba-köögi ning suuure rõduga apartmendis – kõik mugavused alates nõudepesumasinast lõpetades Disney channeliga on siin olemas. Mänguväljakuni on paar sammu, lähima basseinini paar sammu rohkem – MEGA.
Võrreldes paari aasta taguse käiguga on suurim muutus just laste vanus ja sellega kaasnev asjalikkus, tol korral bassein just lemmik kohaks ei saanud, sel korral hakkab juba hommikul jutt pihta, et kuhu basseini täna minek on. Lobistavad ja sulistavad seal mõnuga.
Jon on muidugi väike, suvalt kuskile sulistama tema ikka ei lähe, aga õnneks õde-vend teda ka meelsasti lõbustavad ja reisisellina on talle raske midagi ette heita, sööb ja magab nagu miška, enamasti tuju hea ning silmad säramas. Vaid maasikate suhtes tundub ta tundlik olema nagu minagi ja neist peame me mõlemad siin loobuma. Sööb Jon nagu mitme lapse eest, ma ei kujuta ette, et mis tal see kaalutõus võib olla kui koju jõuame ning kaaluda saame, tundub ta küll siin kõvasti kasvanud olevat.
Ringi liigume jala ning ühistranspordiga, sest ühendused on siin head ning näiteks rendiautol pole siiani mõtet näinud, ei viitsiks eriti hetkel lastega mingeid poole päevaseid autos istumise retki teha ka ning muud asjad saame ka ilma aetud. Laste jaoks on kaasas kandevahendid, mis end tuhandega õigustanud on, sest jalad on väsinud ka kõige tublimatel kõndijatel siiski ning seljas kandes pole pidanud kellegi väsimuse pärast midagi tegemata jätma.
Reisikäruga oli meil üldse paras hullumaja puhvet. Mul oli ammu ostetud selleks Mountain Buggy Mini, päev enne reisi oli see kotti pakitud ning Teet pidi selle koos oma jalgrattaga juba lennujaama äragi viima, aga siis tekkis võimalus osta hoopis Uppababy Cruz, mis oli mul juba pikka aega hingel olnud, ning millel oli hetkel mu jaoks oluline lisaboonus – selle istet saab panna ka näoga lükkaja suunas. Natuke jebimist, Teedu veenmist, et ta saaks ja viitsiks veel kuskile käru järele minna ning nii see Uppababy meiega kaasa tuligi. Täna võime mõlemad kinnitada, et valik oli lihtsalt super – iste mugav, pakikorv hiiiiiglaslik ning hädapärast mahutab ka kaks last ära 😀 Käru on jäik, aga väga stabiilne, materjalid mõnusad ning minu silmale ka ilus vaadata (ja mu jaoks peab käru ikka ilus ka olema).
Järele jäänud ajaga tahaks mõned käigud siiski ette võtta, näiteks Parc Samà, mis vist meenutab sellist botaanikaaia ja loomapargi vahepealset asja ning kaalumisel on ka Portaventura lõbustuspark koos veepargi ning Ferrarilandiga – ma ühtpidi tahaks minna, sest lapsed peaks seal saama mitmeid asju kasutada, samas teistpidi on nad siiski veel üsna väiksed ning paljude asjadega nad seal sõita ei saaks ning see võib jällegi tuju veidi alla viia (ja kas see ka rahaliselt mõistlik on). Mõtleme ja otsustame selle ilmselt jooksvalt. Mingit sundi kuskile minna ei ole ja see teeb sellise kulgemise ekstra mõnusaks, sest lõpuks ongi ju eesmärk ikkagi puhata ja mängida 😀
Ah jaa, veel üks asi, Joniga kasutame ka reisil riidest mähkmeid – kuna pesumasinat pole, siis käsipesu jaoks mõistlik variant oli kaasa pakkida mähkmekatted ja hunnik marlisid ja kuiva tunde jaoks fliislappe. Eks väike hirm ikka oli, et kuidas see asi siin välja mängib ning kujuneb ja äkki on see kõik lihtsalt liiga tüütu, aga ausalt, käsi südamel – väga lebo on. Marlid ja katted kuivavad soojas kiirelt, nende pesemine on lihtne ning lapsel ka hea keemiavaba olemine siin soojas. Tõesti, kel see mõte on aga pole julgenud, siis soovitan. Ja seda enam soovitan riidekaid kodus pesumasina mugavusega kasutada, see ju lausa lust ja lillepidu.
Mul on kaasas selgelt liiga palju katteid jms, aga kuna mahtumisega probleemi polnud, siis said kaasa kõik lemmikumad katted 😂🙈
Kui kellelgi on küsimusi meie reisi osas, siis andke märku või kui on soov, et millestki lähemalt räägiksin, siis saab seda ka.
Life at lucky 13 