Kärumaratoniks valmistumine

Juba kevadel kirjutasin, et plaanime sel aastal Kärumaratonil osaleda ja et selleks puhuks nüüd rohkem liikuda kavas. Siis tuli reis ja see aitas plaanile kindlasti kaasa, füüsiliselt aktiivne sai oldud kõvasti rohkem kui muidu. Pärast reisi on elu nii kiirelt vuranud, et trenn kui selline on olnud tagaplaanil – aga võtame end nüüd jälle rohkem kokku ja ikka hooga edasi.

Hispaanias ei olnud veel liiga palav ja nii oli ka pikemaid vahemaid kõndides igati mõnus olla, argipäeva toimetused ei oodanud  ning jalutama sai minna just siis kui hing ihkas või mõte tuli. Eriti üllatunud olin ma JJ jaksu nähes – kõndis ta nii tublilt mitmeid kilomeetreid, aga tõsi oli ka see, et pikema maa pealt tuleb väsimus ühel 4.5-aastasel lapsel siiski peale ja siis oleks hea ta kas selga võtta või kärru panna, kui puhkepausi pidada ei saa.

Ses osas on mul hea meel, et oleme kõigi oma kolme lapse jaoks hästi varustatud – maastikukäru Mountain Buggy Terrain sõidutab vajadusel igat üht neist, sest kaalupiirang piisavalt suur, all pakikorvis on aga kaasas kandekotid, et siis väsinud jalgadele emme või issi seljas puhkust anda. Mõnusast maastikuvõimekast kärust isegi veidi tundsin reisil ka puudust, sest nn kergkäruga päris igale rajale ei lähe ikka, aga teha polnud sel korral midagi, kuna meil olemas olnud transpordikotti ta ära ei mahtunud ja nii ta koju jäigi.
Suurematel lastel vahel piisab vaid 10 minutist seljas või kärus olemisest, et oleks jälle jaksu edasi joosta. JJ on selle lasteaiaaasta jooksul käinud mitmes trennis ja see peegeldub ka tema käitumises, hirmsasti tahab joosta ja hästi kiire olla, ilmselt trennidest on sisse tulnud ka teatud võistluslik moment, et tahaks võidu teha (ja võita.. samas ei ole draamat kui ei võida).
Jenni on venna tuules ka tublimaks kõndjaks saanud, aga ta päris selgelt tunnetab enda väiksem olemist ja isegi kui alguses pingutab, siis mingil hetkel loobub ja eelistab paremal juhul käest kinni edasi minna või siis selga hüpata. Mis on ka täiesti okei – kedagi liikuma/sportima sundida ei ole mõtet ja kogu asja juures peab mu meelest alati olema rõõm ja positiivne suhtumine. Sundimisega sporti armastama ei hakka keegi, halvemal juhul hoopis põlgama.

Eelmise selle teema postituse alla sain ka kommentaare neilt, kes eelmisel aastal Kärumaratonil osalesid ning kes jagasid kogemust, et kuigi distants 10km pole teab, mis pikk, siis maastik pakub seal Kõrvemaal piisavalt pingutust nõudvaid reljeefe, seega päris tuimalt otse diivanilt kohale minna ei olegi mõistlik. See oli mul Hispaanias meeles ja üsna motiveeritult lükkasin seal ka mäest üles enda ees käru, kus sees Jon ning samal ajal oli seljas 16-17kg JJ – oli kohe tunne, et nii vist tugevaks saadaksegi 😀 Usun, et meie “liikumissuvi” aitab raja mõnusalt läbimisele ainult kaasa, isegi kui siin mingeid suuri mägesid pole, kuigi-kuigi Järve terviseradadel päris tasasel maal ka kõmpima ei pea, on sealgi kergeid tõuse. Teedu pärast ma muidugi ei muretse, tema on sportlik olnud siin muul ajal ka, mul endal on selle võhmaga nii nagu on, seega kui ma ei valmistu, siis raske on vaid minul 😀

Järgmisest nädalast algab lastel lasteaiast suvepuhkus, siis võtame omal igapäevasesse kavasse vähemalt tunnise liikumiseringi, kes käruga, kes kõndides, kes hoopis ratastega – vahet pole, peaasi, et tore on.

Üks asi veel – see suur soe ehk et kui kuumalaine peaks naasema siis on ülioluline liikudes (aga ka muul ajal) piisavalt vedelikke tarbida, seda nii ise kui ka lapsed, seega alati tasub kaasa võtta puhta veega täiedtud joogipudelid, et oleks vajadusel kohe võimalik janu kustutada. Ja kui tarvis siis kasutusele võtta ka päikese eest kaitsvad vahendid nagu mütsid, kreemid, sest päikesepõletuse või päikesepistega ei ole kohe kindlasti mõtet riskida.
Ja kui on hoopis tuulisem-jahedam ilm, siis samuti meeles pidada, et käru lükkajal võib olla üpris soe samal ajal laps istub kärus ja teda see liikumine ei soojenda, seega pigem sel juhul lastele mõni tuulekindlam jope ja väiksematele tekike peale ikka.

Rõõmsat liikumist ja Kärumaratonil näeme, eks!

5af503da-f8af-47ca-ae90-ed883be688bf

Lõbus Jenni

img_5723

täna ei olnud soe 😀

img_5686

hooldetiim kumme pumpamas

 

Hakkame liikuma!

Mul on olnud pärast Joni sündi raske leida motivatsiooni mingisugusekski treeninguks või suuremaks regulaarseks liigutamiseks, pole lihtsalt otsest vajadust olnud – kaal on sama, mis enne Joni ja igati norm, riided lähevad selga ning ausalt öeldes praegu kaalust alla võtmine oleks juba pigem halb kui hea. Samas liikumine teeb head ka siis kui seda ei tehta kaalu langetamise eesmärgil, aga mina olen selline, et vajan veidi lisamotivatsiooni või eesmärki.

Appi tuli Pere ja Kodu ajakiri, sest neilt tuli ettepanek osaleda sügisel toimuval kärumaratonil, mis tähendab 10km läbimist kas kärutades või hoopis last kandes – kuidas kellelgi mugav ja meeldiv on. Tundus, et see ehk ongi just see, mida ma vajan, et oleks natuke rohkem püsivust treeningu juures ja kuigi 10km ei ole mingi eriliselt pikk distants, siis selle väärikalt läbimise ja mitte läbi lohisemise nimel võiks siiski veidi end ette liigutada. Nii saabki meie valmistumisest lugeda iga kuu Pere ja Kodu blogist ning kindlasti ka minu Instagramist.

Seoses sellega pakub Pere ja Kodu ka minu lugejatele soodsamat tellimise võimalust, nii et kellele pole ajakiri koju käimas, aga samas tahaks vahel mõnusalt kohvitassi kõrvale “oma aja” veetmiseks lugemist, siis kasutage võimalust SIIN.

Ja kuigi esimene nö stardi postitus tuleb PK blogisse aprilli lõpus, siis põgus ülevaade teile siingi just varustuse osas, näiteks käruga metsarajale minnes ei oleks väga mõeldav olnud, et oma Bugaboo Cameleon3 sinna vean, eks suurted esirattad lisades hakkama saaks, aga mitte mugavalt. Seepärast tuli vaadata midagi sportlikumat ja minu valikuks osutus Mountain Buggy Terrain, millel on suur ja ruumikas iste, vedrustus, hea suurusega kaarvari, pealt suletav pakikorv, turvakaar ning üks olulisemaid omadusi – tõeliselt suured rattad, mis mängleva kergusega eri pinnaselt üle veerevad, sama oluliseks pean sportlikumaid liigutusi käruga tehes ka käsipidurit, mis samuti olemas. Vajadustele vastava käruga sportimine on kindlasti mugavam ja ka turvalisem, seega selles osas oleme igati valmis (sellest kärust räägin kindlasti pikemalt mõnes eraldi postituses tulevikus).

Aga, et jalanõud on mul nüüd kõik valdavalt barefoot põhimõttel, siis tuli ka selles osas midagi sobilikku leida, eriti just metsa minekuks, et hooga märjale juurikale astudes sama hea hooga maoli maha ei lendaks.  Veetsin päevi oma otsust tehes ja muudkui lisasin ostukorvi ja jälle kustutasin erinevaid variante, lõpuks oli viimane tõuge jalanõude värv ning nii said tellitud Vivobarefoot Primus Trail SG punased tossud, teise variandina on sama firma siledama tallaga Primus Lite  mudel mul kasutuses.  Esimene hooaeg barefoot spordijalatsitega on niisiis alanud, vaatame mis saama hakkab ning kas mugavus jääb kestma.

Trenni plaan on esialgu lihtne ja ei pane endale mingeid jaburaid eesmärke, sest selleks pole vajadust. Ideaalis 3 korda nädalas vähemalt tund aega järjest aktiivset liikumist kas käruga või last kandes – teha seda nii, et liikumine oleks rõõm ja mitte tüütu kohustus ning kui võimalik, siis haarata kaasa terve pere, sest kui mõelda hoopis kaugema eesmärgi peale kui seda on kärumaraton, siis võiks siit kinnistuda lastele just harjumus liikuda ning arusaamine, et see on normaalne elustiil ja mitte ühekordse ettevõtmisena tehtud pingutus – et nemad hiljem ei vajaks nii väga seda lisamotivatsiooni nagu mina praegu 😉

Vot sellised lood, kuidas tundub, kes tuleb ka osalema, kes vajab ka veidi motivatsiooni?

img_2390

img_2642