Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Eelmisel nädalavahetusel käisime kaua oodatud Kärumaratonil, ilmaga vedas ja üritus õnnestus vähemalt meie perel küll igati.

img_0353

Suurim üllataja oli mu jaoks JJ, kes kogu selle ligi 10km distantsi omadel jalgadel läbis ja seda pigem tempot tehes kui et järel lonkides. Olime ju valmistunud, et vajadusel kannataks meil käru ka temal jalga puhata või saaks kotiga selga võtta, aga ei, polnud vaja – iga tõus tekitas temas elevust ja samm oli kerge kuni lõpuni.

Tõuse oli rajal ikka oma jagu, mäletan, et nende eest meid hoiatati, kui kevadel selle Kärumaratoni plaaniga välja tulin, õnneks midagi hullu ka polnud ja üldse, kuidas sa saaks lõõtsutada, kui 4.5-aastane kõrval põhimõtteliselt keksib üles 😀
Okei, käru koos lapsega on muidugi lisaraskus (kuigi meie Terrain on päris mõistliku 12.9kg kaaluga) ja praktliselt seinast üles ikka annab lükata, aga hakkama saime sellegipoolest.

img_0518

Siis kui Jennil oli kriis (sest kaasa sai vale joogipudel) ja ta teekonda Teedu seljas jätkas (kotiks Soul Slings toddler). Pilt:Elamusmaratonid veebilehelt

img_0356

Käru oli meil ideaalne – Mountain Buggy Terrain, millega sai suvi läbi soojendust tehtud ja nüüd siis tema võimeid täielikult realiseeritud. Polnud vahet, kas pinnaseks olid puujuurikad, liiv, kivid või puuklibu, kõigest läks läbi ja üle. Mida ma kõige enam armastasin just neid mainitud tõuse silmas pidades oli tegelikult käsipidur, sest tõusule järgnes tavaliselt langus ja hea oli hoog piduriga mõistlikuks võtta ning samal ajal ei pidanud seda tegema ise täiest jõust käru tagasi hoides. See on mugavam, ohutum, ning näiteks omas tempos kulgedes/joostes aitab see pidur just seda oma rütmi ja tempot hoida, nii ei teki lõike, kus end liialt väsitad ja siis pärast kannatad 😀
Seega jah, sportkäru juures on käsipidur minu jaoks täiesti asendamatu.

img_0359

Morsipaus teeninduspunktis

img_0360

Jonil oli ka mähkmevahetuspaus

img_0368

Tegime väikse lõigu ka nii, et Jon oli mul seljas…

img_0375

… ja Jenni oli kärus. Ma jäin oma Vivobarefoot tossudega ka väga rahule, ei pidanud kevadel suht pimesi tehtud valikus kuidagi pettuma.

Päike küttis sel päeval üsna intensiivselt, isegi siis kui vahepeal sai metsa all varjus olla, õnneks on Terraini vari nii piisavalt suur, et Jon sai kärus päris mõnusalt ja jahedalt olla. Lemmik asend oli tal turvakaarest kinni hoides teed juhatada. Lootsime küll, et ehk teeb ta ka väikse uinaku, kuid ilmselt oli see matk tema jaoks piisavalt põnev, et uni kuidagi tulla ei tahtnud (õnneks autosse saades läksid silmad kohe kinni).

Terraini pakikorvi mahtusid paar kandekotti, üks kandelina, Joni tuubisnäkid ja mähkmed suurepäraselt ära ning ruumi jäi ülegi, kahest joogipudeli hoidjast ka täitsa piisas, et kogu pere vedelike varusid täita. Muidugi kohe alguses oli pudelitega meil suur draama, sest Jennile sai vale kaasa võetud ja see mõjus temale paraku nii demotiveerivalt, et pärast suuremat hala oli ta nõus jätkama vaid issi seljas #kolmenedraamakuninganna

Ma arvan, et Terraini puhul on minu jaoks vaid üks miinus ja see on ainult nss olev iste, samas, ohutu sportkäru puhul on see üsna paratamatu omadus ning kõik muu on samal ajal tõesti suurepärane ning lapsel saab silma peal hoida magnetiga sulguvast piiluaknast. Kui vaja saab seda kasutada ka tavalise igapäeva käruna, sest kaasas on kohe komplektis ka esirattaga samas mõõdus väiksemad tagumised rattad (12 tolli), nendega on mugavam poes ja ühistranspordis liigelda, jooksma või maastikule minnes saab kiirelt suuremad rattad (16 tolli) alla panna ja lust võib alata. Igapäeva käru mõistes on võimalus iste panna täslamavasse, et laps seal mugavalt magada saaks, ka jalatoe osa saab veidi tõsta, et nt aastane Jon saaks seal täies pikkuses pikutada. Ja kes plaanib talvel lumehangedes kärutada… peaks Terrainiga ka seal hakkama saama.

img_0522

16 tolli õhkkumm tagumiste ratastega

img_0525

istmel on 5-punkti turvarihmad ning turvaar ja joogipudeli hoidjad on kohe komplektis kaasas

Nagu ma varem vist juba maininud olen, siis on Mountain Buggy Terrain olnud just täpselt nii hea käru, et muidu ikka üdini jalgratturist Teet sellega jooksmas hakkas käima – mu meelest super!
Ma pole kindel, kas jõuame veel järgmisel nädalal Saaremaale Ultima Thule 10km jooksule/matkale, aga kogu sellest kärutamisest on mingi pisike pisik sees ja täna Tallinna Maratoni ülekannet vaadates tekkis ikkagi mõte järgmisel aastal ehk sinna osalema minna – eriti kuna hoolimata juhendis seisnud kärude keelust siiski kärusid rajal näha oli, tuleb ehk ka ikka edaspidi täpsemalt üle uurida ja küsida, et vahvad asjad tegemata ei jääks.

Igatahes – liikumine on äge ja teha seda koos perega on veel ägedam!

img_0378

Mu tublid sportlased!

Kärumaraton ootab!

Juba sel nädalavahetusel, täpsemalt pühapäeval ootab kõiki 2. Kärumaraton Kõrvemaal. Meil on näiteks plaanis minna terve perega, sest ega osalema ei pea ainult käruga, võib ka hoopis lapsed selga või kõhule võtta või siis kes jaksab, ka terve distantsi omal jalal läbida – raja pikkuseks 10km

img_0088

Meie kombineerime oma läbimise variante ehk siis kaasas on nii maastikule justkui loodud (ja kuuldavasti seal seda maastikku koos tõusude ja langustega ikka on) Mountain Buggy Terrain, kus siis väsinum laps saab puhata, aga kindlasti võtame ka paar kandekotti, et kui ikka häda käes ja jaks kõigil lastel korraga otsas, siis keegi rajale ei pea jääma 😀 Kuna rada kulgeb läbi metsa, siis tasub kindlasti kriitiliselt mõelda, et kas  su käru sinna üldse sobilik on või tasubki kohe aind kotile panustada.
Samas, kes ikka väsib või kelle väiksem beebi vajab näiteks toitmise või mähkmevahetuse pausi, siis on rajal ka Pere ja Kodu teeninduspunkt (5km peal ning ka võistluskeskuses), kus saab kõike seda ja veel palju muudki teha, et kõigil oleks päevast ikka positiivsed emotsioonid.

Kui algselt oli mõte, et saaksin selle Kärumaratoniks valmistumisega ennast rohkem liikuma, siis nakatas see siiski ikka tervet peret, aga suurim üllatus oli vist Teet, kes varem pigem jalgrattur olnud, kuid nüüd vägagi tihti hoopis tema end Joniga õhtuti jooksma sättinud. Pidas ta plaani ka kuskile poolmaratonile minna, aga paraku sinna käruga ei saa ja seepärast see nädalavahetusel toimuv Kärumaraton ongi nii lahe, ei pea keegi koju jääma, kogu pere saab osaleda.

Kuna sellest nädalast on suured lapsed jälle lasteaias, siis eilse tiiru tegin Joniga kahekesi, kuid suvepuhkuse ajal võis trenn tähendada igasuguseid asju – vahel oli see näiteks liikumisring enne lõunauinakut, kus mina olin käru lükkamas ja Jenni ja JJ tõuksidega – kõik kellel probleem, et lapsed päeval ei taha magada – minge õue aktiivselt tegutsema, siis tuleb uni ka 😀
Samas on jällegi need õhtud, kus Teet Joniga jooksmas käinud, andnud mulle veidi puhkust ja sellist aega, kus Jon, kes on muidu mega kleepekas, mul küljes ei ripu – aitab see tunnike ka kaasa peast normaalseks jäämisele, uskuge mind 😀

Nii et mis ma võin öelda, Kärumaratoniks valmistumise tähe all on terve pere rohkem liikunud, aga see on ka muud moodi abiks olnud hea enesetunde tekitamisel. Kindlasti püüame sellega jätkata ka pärast nädalavahetust, siis kui otsest sihti silme ees ei ole.

Ilma lubab pühapäevaks ilusat, hea võimalus linnast välja saada enne kui uuel nädalal algab ju täie hooga uus kooliaasta ja suvi saabki selleks korraks läbi.

Meie oleme kohal ja ootame teid ka!
ps registreerida saab veel kuni 28.08.2019

img_7610

siis kui tegime trenni kes sammudes, kes tõuksiga

img_0099

Ise ka ei usu kui väga selle käruga metsa all sõitmist naudin! 

 

Kärumaratoniks valmistumine

Juba kevadel kirjutasin, et plaanime sel aastal Kärumaratonil osaleda ja et selleks puhuks nüüd rohkem liikuda kavas. Siis tuli reis ja see aitas plaanile kindlasti kaasa, füüsiliselt aktiivne sai oldud kõvasti rohkem kui muidu. Pärast reisi on elu nii kiirelt vuranud, et trenn kui selline on olnud tagaplaanil – aga võtame end nüüd jälle rohkem kokku ja ikka hooga edasi.

Hispaanias ei olnud veel liiga palav ja nii oli ka pikemaid vahemaid kõndides igati mõnus olla, argipäeva toimetused ei oodanud  ning jalutama sai minna just siis kui hing ihkas või mõte tuli. Eriti üllatunud olin ma JJ jaksu nähes – kõndis ta nii tublilt mitmeid kilomeetreid, aga tõsi oli ka see, et pikema maa pealt tuleb väsimus ühel 4.5-aastasel lapsel siiski peale ja siis oleks hea ta kas selga võtta või kärru panna, kui puhkepausi pidada ei saa.

Ses osas on mul hea meel, et oleme kõigi oma kolme lapse jaoks hästi varustatud – maastikukäru Mountain Buggy Terrain sõidutab vajadusel igat üht neist, sest kaalupiirang piisavalt suur, all pakikorvis on aga kaasas kandekotid, et siis väsinud jalgadele emme või issi seljas puhkust anda. Mõnusast maastikuvõimekast kärust isegi veidi tundsin reisil ka puudust, sest nn kergkäruga päris igale rajale ei lähe ikka, aga teha polnud sel korral midagi, kuna meil olemas olnud transpordikotti ta ära ei mahtunud ja nii ta koju jäigi.
Suurematel lastel vahel piisab vaid 10 minutist seljas või kärus olemisest, et oleks jälle jaksu edasi joosta. JJ on selle lasteaiaaasta jooksul käinud mitmes trennis ja see peegeldub ka tema käitumises, hirmsasti tahab joosta ja hästi kiire olla, ilmselt trennidest on sisse tulnud ka teatud võistluslik moment, et tahaks võidu teha (ja võita.. samas ei ole draamat kui ei võida).
Jenni on venna tuules ka tublimaks kõndjaks saanud, aga ta päris selgelt tunnetab enda väiksem olemist ja isegi kui alguses pingutab, siis mingil hetkel loobub ja eelistab paremal juhul käest kinni edasi minna või siis selga hüpata. Mis on ka täiesti okei – kedagi liikuma/sportima sundida ei ole mõtet ja kogu asja juures peab mu meelest alati olema rõõm ja positiivne suhtumine. Sundimisega sporti armastama ei hakka keegi, halvemal juhul hoopis põlgama.

Eelmise selle teema postituse alla sain ka kommentaare neilt, kes eelmisel aastal Kärumaratonil osalesid ning kes jagasid kogemust, et kuigi distants 10km pole teab, mis pikk, siis maastik pakub seal Kõrvemaal piisavalt pingutust nõudvaid reljeefe, seega päris tuimalt otse diivanilt kohale minna ei olegi mõistlik. See oli mul Hispaanias meeles ja üsna motiveeritult lükkasin seal ka mäest üles enda ees käru, kus sees Jon ning samal ajal oli seljas 16-17kg JJ – oli kohe tunne, et nii vist tugevaks saadaksegi 😀 Usun, et meie “liikumissuvi” aitab raja mõnusalt läbimisele ainult kaasa, isegi kui siin mingeid suuri mägesid pole, kuigi-kuigi Järve terviseradadel päris tasasel maal ka kõmpima ei pea, on sealgi kergeid tõuse. Teedu pärast ma muidugi ei muretse, tema on sportlik olnud siin muul ajal ka, mul endal on selle võhmaga nii nagu on, seega kui ma ei valmistu, siis raske on vaid minul 😀

Järgmisest nädalast algab lastel lasteaiast suvepuhkus, siis võtame omal igapäevasesse kavasse vähemalt tunnise liikumiseringi, kes käruga, kes kõndides, kes hoopis ratastega – vahet pole, peaasi, et tore on.

Üks asi veel – see suur soe ehk et kui kuumalaine peaks naasema siis on ülioluline liikudes (aga ka muul ajal) piisavalt vedelikke tarbida, seda nii ise kui ka lapsed, seega alati tasub kaasa võtta puhta veega täiedtud joogipudelid, et oleks vajadusel kohe võimalik janu kustutada. Ja kui tarvis siis kasutusele võtta ka päikese eest kaitsvad vahendid nagu mütsid, kreemid, sest päikesepõletuse või päikesepistega ei ole kohe kindlasti mõtet riskida.
Ja kui on hoopis tuulisem-jahedam ilm, siis samuti meeles pidada, et käru lükkajal võib olla üpris soe samal ajal laps istub kärus ja teda see liikumine ei soojenda, seega pigem sel juhul lastele mõni tuulekindlam jope ja väiksematele tekike peale ikka.

Rõõmsat liikumist ja Kärumaratonil näeme, eks!

5af503da-f8af-47ca-ae90-ed883be688bf

Lõbus Jenni

img_5723

täna ei olnud soe 😀

img_5686

hooldetiim kumme pumpamas

 

Hakkame liikuma!

Mul on olnud pärast Joni sündi raske leida motivatsiooni mingisugusekski treeninguks või suuremaks regulaarseks liigutamiseks, pole lihtsalt otsest vajadust olnud – kaal on sama, mis enne Joni ja igati norm, riided lähevad selga ning ausalt öeldes praegu kaalust alla võtmine oleks juba pigem halb kui hea. Samas liikumine teeb head ka siis kui seda ei tehta kaalu langetamise eesmärgil, aga mina olen selline, et vajan veidi lisamotivatsiooni või eesmärki.

Appi tuli Pere ja Kodu ajakiri, sest neilt tuli ettepanek osaleda sügisel toimuval kärumaratonil, mis tähendab 10km läbimist kas kärutades või hoopis last kandes – kuidas kellelgi mugav ja meeldiv on. Tundus, et see ehk ongi just see, mida ma vajan, et oleks natuke rohkem püsivust treeningu juures ja kuigi 10km ei ole mingi eriliselt pikk distants, siis selle väärikalt läbimise ja mitte läbi lohisemise nimel võiks siiski veidi end ette liigutada. Nii saabki meie valmistumisest lugeda iga kuu Pere ja Kodu blogist ning kindlasti ka minu Instagramist.

Seoses sellega pakub Pere ja Kodu ka minu lugejatele soodsamat tellimise võimalust, nii et kellele pole ajakiri koju käimas, aga samas tahaks vahel mõnusalt kohvitassi kõrvale “oma aja” veetmiseks lugemist, siis kasutage võimalust SIIN.

Ja kuigi esimene nö stardi postitus tuleb PK blogisse aprilli lõpus, siis põgus ülevaade teile siingi just varustuse osas, näiteks käruga metsarajale minnes ei oleks väga mõeldav olnud, et oma Bugaboo Cameleon3 sinna vean, eks suurted esirattad lisades hakkama saaks, aga mitte mugavalt. Seepärast tuli vaadata midagi sportlikumat ja minu valikuks osutus Mountain Buggy Terrain, millel on suur ja ruumikas iste, vedrustus, hea suurusega kaarvari, pealt suletav pakikorv, turvakaar ning üks olulisemaid omadusi – tõeliselt suured rattad, mis mängleva kergusega eri pinnaselt üle veerevad, sama oluliseks pean sportlikumaid liigutusi käruga tehes ka käsipidurit, mis samuti olemas. Vajadustele vastava käruga sportimine on kindlasti mugavam ja ka turvalisem, seega selles osas oleme igati valmis (sellest kärust räägin kindlasti pikemalt mõnes eraldi postituses tulevikus).

Aga, et jalanõud on mul nüüd kõik valdavalt barefoot põhimõttel, siis tuli ka selles osas midagi sobilikku leida, eriti just metsa minekuks, et hooga märjale juurikale astudes sama hea hooga maoli maha ei lendaks.  Veetsin päevi oma otsust tehes ja muudkui lisasin ostukorvi ja jälle kustutasin erinevaid variante, lõpuks oli viimane tõuge jalanõude värv ning nii said tellitud Vivobarefoot Primus Trail SG punased tossud, teise variandina on sama firma siledama tallaga Primus Lite  mudel mul kasutuses.  Esimene hooaeg barefoot spordijalatsitega on niisiis alanud, vaatame mis saama hakkab ning kas mugavus jääb kestma.

Trenni plaan on esialgu lihtne ja ei pane endale mingeid jaburaid eesmärke, sest selleks pole vajadust. Ideaalis 3 korda nädalas vähemalt tund aega järjest aktiivset liikumist kas käruga või last kandes – teha seda nii, et liikumine oleks rõõm ja mitte tüütu kohustus ning kui võimalik, siis haarata kaasa terve pere, sest kui mõelda hoopis kaugema eesmärgi peale kui seda on kärumaraton, siis võiks siit kinnistuda lastele just harjumus liikuda ning arusaamine, et see on normaalne elustiil ja mitte ühekordse ettevõtmisena tehtud pingutus – et nemad hiljem ei vajaks nii väga seda lisamotivatsiooni nagu mina praegu 😉

Vot sellised lood, kuidas tundub, kes tuleb ka osalema, kes vajab ka veidi motivatsiooni?

img_2390

img_2642