Tag Archives: kõhupildid

39+4 ja ÄE visiit

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Arvake, kes ei ole sünnitama hakanud? Ma olen viimased paar nädalat käinud ringi sellise moega, et no kohe-kohe, aga ei midagi. Nõnda ei pääsenud ma ka tänasest ämmaemanda visiidist.

Nägin taas üle pika aja oma ämmaemandat, kes küll suve keskel arvas, et ega meil see visiit toimuma enam ei saa, no võta näpust, sai ja sai kirja panna ka järgmiseks nädalaks järgmise aja, sest nüüd pühapäeval saab 40 nädalat täis ja siis on kohtumised juba igal nädalal. Sain ka teada, et kui laps pole 41. nädalaks kohal, siis lähen edasi arsti juurde, kes otsustab, et kas ja millal oleks vaja esilekutsumine teha. Aga chill… sinna on veel aega õnneks ja ma panen oma panused siiski sellele, et beebi on varem väljas.

Täna siis mõõdeti vererõhku, mis oli normis (kugi mul enesetunne oli pigem selline, et äkki on liiga madal), EPK oli 36cm, beebi on peaseisus ja katsumisel tundus üsna vähe liigutatav, seega ehk siis nüüd fikseerunud.
Kaalu juures 2 nädalaga 1,5kg, olen jõudnud 68,5kg peale – kaalutõus kokku praegu 11,5kg
Enesetunne on 50/50, terve rasedus on olnud üks lust ja lillepidu, aga nüüd on ikka juba päris raske, kõht polegi teab, mis suur, aga lihtsalt on ebamugav. Ootusärevus on ka nii sees juba, et iga väiksema valukese peale tärkab lootus, et kas nüüd?!
Teisipäeval käisime grillipeol ja kuna seal sai end veidi rohkem liigutatud, siis õhtul sain 2 päris korralikku valuhoogu, mis samuti panid mõtlema, et oot, kas algabki (kuigi ise salamisi lootsin, et ehk ikka vastu ööd ei alga, tahaks puhata). Need hood läksid aga üle ja siiani tagasi pole tulnud.
Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat – ma küll üritan talle öelda, et välja saab alt poolt, aga ta üsna järjekindalt proovib siiski vasakult küljelt väljuda.

Kodu on meil nii korras, et paha hakkab. Oma aja sisustamiseks ma muudkui koristan, pidevalt on tunne, et kui nüüd äkki peaks minek olema, siis ei taha, et elamine segamini meist jääks. Teedust ja JJ-st on natuke kahju, sest kui need kaks mänguväljakult tulevad, siis ma juba ukselt hõikan, et see liiv, mis tuppa tassiti peab nüüd tee toluimejasse leidma (veel paar kuud tagasi, oli mul üsna suva 😀 ).

Fun fact of the day on see, et JJ sündis just 39+4 nädalal, seega, kui väike õde suurest vennast eeskuju tahaks võtta, siis läheb tal juba üsna kiireks (mõned tunnid veel jäänud). Päris-päris ausalt öeldes, on mul endal tunne, et täna-homme, keha kuidagi nagu annaks märku sellest. Samas… ma ei üllatu absoluutselt enam, kui järgmine nädal kirjutan siin postitust 40+ nädalast 😀

Nimi on ka valmis ja ootab, olime Teeduga kahe nime vahel, üks oli juba kuidagi kinnistunud terve ootuse aja, aga nüüd sai see varem tagaplaanil olnud nimi hoopis meie poolt “universumi” märgid ja ootab oma kandjat. Nime ütlen välja muidugi siis kui beebi kohal 🙂

Hoidkem pöialt, et siis saaksin lähipäevil oma sammud ITK-sse seada ja sel korral siis majja siseneda juba sünnitajate uksest 😀

ps selle postituse valmimise ajal tõmbasin igaks juhuks telefoni valmis ka äpi, millega valude kestvust ja vahesid mõõta… nalja siin enam ei ole 😀

39_koht1

35+4 ja ÄE visiit

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Põnevus-põnevus, täpselt kuu pärast on mul märgitud sünnituse tähtaeg, enesetunne on selline 50/50, mõnel päeval hakkan juba mõtlema, et oot-oot, kas miskit toimub ja mõnel teisel päeval võib vabalt ununeda, et üldse rase olen.

Selles osas on see rasedus üsna omamoodi olnud, mitte, et mul JJ-d oodates megaraske oleks olnud või mingid tohutud vaevused, aga ma mäletan, et see “lõputüdimus” tuli üsna jõuliselt peale ja oli selline ebamugav olla. Ma arvasin, et ega sel korral väga teisiti ei ole, kuna keha ehk rohkem kurnatud veel eelmisest ootusest + imetamisest, aga tunne on ootamatult hea. Just arutasime Teeduga siin ühel õhtul, et selle rasedusega on kergem olla ja ma ei vingu ka nii palju 😀 Kergem on olla mitmes mõttes, sest vaatasin eelmisest rasedakaardist järele, et JJ-d oodates kaalusin ma umbes sama palju kui praegu juba 23+. nädalal, seega on täiesti arusaadav, et liikuda ja toimetada on praegu lihtsam.
Migreen, mis eelmine kord mind lausa haiglasse kupatas, on sel korral end paar korda ilmutanud (just siis kui on olnud eriti palav ja lämbe ilm), aga kuna nüüd tean, kuidas ja millega reageerida, siis olen hullemast alati pääsenud.
Kui üldse millegi üle kurta, siis kõrvetised on siin vahepeal ikka päris jubedad olnud ja Rennie tabletid selles osas abiks. Ma muidugi pole sel korral ka mingi eriti tubli toituja olnud ja sisse läheb kõik, mis isutab, alates mahlapulgast lõpetades rosoljega (arvake, kas mul just tuli selle jutu peale mahlapulga ja rosolje isu 😀 😀 ).
Kohvi joon hommikuti siiani, aga vaikselt tunnen, et see isu hakkab otsa saama, mis on super, sest plaanin pärast beebi sündi sellest mõneks ajaks loobuda (nagu JJ-ga).
Pikemat maad kõndides hakkab ka veidi ebamugav ja enam eriti kuskil pargis või mänguplatsil JJ järel joosta ei taha, õnneks selles osas on Teet tubli ja poisid saavad õhtuse mänguka tiiru kahekesi edukalt tehtud.

Täna tuli teha ka käik ÄE juurde ja sel korral kohtusin siis asendus ämmaemandaga, temaga on mul ka järgmine visiit, mis nüüd lõpus on juba 2 nädala pärast. Õnneks oli see ÄE väga tore ja rõõmus ja igati asjalik.

Kaalu on hetkel 66kg, kuuga juures +2kg ja kogu raseduse peale siis +9kg, JJ-d oodates võtsin kokku juurde 13kg, tundub, et sel korral tuleb see suht sama… erinevus siis ainult selles, et nüüd oli algkaal madalam (halleluujah imetamine ja elu väikse lapsega, mis töötab paremini kui kõik trennid 😀 ).
Vererõhk oli normis, beebi südamelöögid samuti – ja kui tavaliselt peab teda selle anduriga veits taga ajama ja möllama, siis täna sai ÄE südamelöögid kätte kohe, kui selle anduri kõhule asetas.
EPK oli 34cm, katsumine ja kiire UH kinnitasid, et beebi on peaseisus ja päris-päris sügaval vaagnas (kui ÄE pead katsus, siis tekkis küll korra tunne, et issver, beebi peaaegu väljas ju 😀 ). Sellest siis ka kerge ebamugavustunne, kui pikemalt kõndinud olen.
Viimati tehtud GTT osas kinnitas ÄE mu enda välja loetud järeldust, et kõik oli tip-top ja sellega on nüüd ilmselt ühel pool ka.
Muus osas oligi see visiit üsna lühike ja mingeid märke, et beebi varem võiks tulla, ÄE ei täheldanud. Küll aga soovitas ÄE mul oma vedeliku tarbimisel silma peal hoida ja seda natuke tublimalt teha, eriti praeguste palavate ilmadega võiks päevas 1,5-2L vett päevas ära juua.

Eks siis ootame rahulikult edasi, pühapäeval täitub juba 36. nädal ja siis on täiskantud beebini jäänud vaid 1 nädal (ja mu poolest võib ta siis ka südamerahuga tulema hakata).

kõht_35

Sel korral sai kõhupilt tehtud kohe pärast ÄE visiiti 🙂 

Ootuse aja jäädvustamine – jah või ei?

Posted in Kõht by

JJ ootamise ajal tegime ühe fotosessiooni, mis toimus päris raseduse alguses ja mille eesmärk oli saada pilt/pildid, millega beebiuudist sõpradele teatada. Seega polnud mul seal eriti kõhtugi näha ja nö klassikalisest beebiootuse jäädvustamisest ei olnud juttugi ja ega ma tagasi vaadates selles puudust ka ei tundnud.

Ka sel korral ei olnud mul plaani eraldi fotograafi juurde oma kõhtu näitama minna, pigem tahaks leida hästi toreda inimese, kes meist pärast beebi sündi perepildid teeks. Aga ühel päeval FB-s surfates nägin, et keegi oli laikinud Inca Ojamäe üleskutset, kus otsiti beebiootuse pildistamiseks modelli, mõtlesin, et äkki see siis on ikka mingi märk ja peaks proovima. Pakkusin end välja ja saimegi ajad klappima.

Pildistama läksime ühel juulikuu alguse vihmase päeva päikselisel ja vaiksel õhtul mere äärde. Ega ma ei osanud sellest kõigest midagi oodata, ma ei osanud tegelikult oodata ka seda, et mis moodi ma seal kaamera ees koos kõhuga käitun, et kas läheb väga ebaloomulikuks see asi või ei.
Samas, üks põhjuseid, miks see sessioon ette võtta oligi soov või mõte, et ehk aitab see mul endal selle raseduse ja beebiga rohkem sidet leida, meie selline omavaheline “eel ema ja tütre hetk”. Ma olen ju kirjutanud, et sel korral läheb kõik nii kiirelt ja pole väga selliseid hetki, kus istuksin kõhtu silitades ja heldinult beebi liigutusi vaadates, JJ ootuse ajal oli sel kõigel justkui suurem roll – kõik oli uus ja huvitav.
Ma arvan, et osaliselt see õnnestus ka – hoolimata kaamerast ja kividel turnimisest, olid need hetked täis rahu ja (ootuse)rõõmu ja mõtteid, et üsna pea ongi ta kohal – meie väike tütreke.

Mis puutub fotograafi, siis mu meelest oli meil Incaga nii tore kogu see aeg, et ma hea meelega teeks temaga veel pilte, näiteks siis kui pere juba laienenud. Kohtusime sel päeval esimest korda, aga samas oli tunne, nagu teaks üksteist juba ammu.
Meigi eest ütlen aitäh Margotile, kes kahe väikse lapse kõrvalt jõuab naisi kauniks teha.

Seega minu poolt vähemalt sel korral ootuse aja jäädvustamise osas JAH!

Siin siis mõned pildid (sel hetkel oli oodatud 32+1 nädalat):

DSCF9186-2-2

DSCF9237DSCF9232DSCF9232-2DSCF9244-2DSCF9212

 

DSCF9270DSCF9293-2DSCF9291-2

DSCF9290-2

See sessioon oli meil mõeldud ainult minuga teha, aga lõpus tuli JJ ka ikka natuke klouni tegema 🙂 

DSCF9289-2

JJ soeng on täiesti priceless 😀 Nüüd on tal siiski ka esimest korda juuksuris käidud!

DSCF9283-2DSCF9201-2

 

10 asja, mida teha enne beebi saabumist

Posted in Sünnitus by

10asja

  1. PUHKA – maga, pikuta, lebota, vaata sarju, lihtsalt ole. Kui on juba suurem(ad) laps(ed) ka kodus, siis proovi ikka leida need hetked, kus saad lihtsalt niisama olla ja eelseisvaks jõudu koguda (näiteks lõunaunede ajal või nädalavahetuse hommikutel vms).
  2. Tee SUURPUHASTUS – puhkama peab, aga hea viis beebi tulekuks kodu valmis seada on ka seal üks korralik suurpuhastus teha, minul näiteks tuli JJ-d oodates lihtsalt mingi hetk see siuke tunne/hoog peale, et ma kohe pidin koristama ja kraamima. Ja no mis seal salata, tegelikult on ju mõnus oma tutika beebiga korras koju saabuda. Ja ma ei mõtle siin seda, et kas jõudsid enne sünnitust tolmuimejaga põrandaid puhastada vaid pigem selliseid suuremaid ettevõtmisi nagu aknapesu, kappide organiseerimine, ammu plaanis olnud asjade taaskasutusse viimine jne.
  3. Vaata üle ja planeeri oma kodused TOIDUVARUD – see mu meelest eriti oluline, kui kodus on ka suuremaid lapsi. Mõtle välja toidud, mida saad kiirelt ja lihtsalt teha, võib-olla isegi saad midagi ette valmistada ja sügavkülmutada, et siis kui beebiga on käsil esimesed nädalad ja kõik alles harjuvad uue olukorraga, ei peaks toiduvalmistamise pärast liialt palju pead murdma ja aega kulutama. Ise olen mõelnud, et ehk varun ka mõned Hippi karbitoidud, mida varem JJ-le tellinud olen, nö hädavariandiks.
    Ja kui esimestel nädalatel pigem tahaks kõik koos kodus olla ja oma aega toidupoes mitte sisustada, siis tasub kasutada mitemte toidupoodide pakutavat teenust, kus saad oma vajaliku kraami koju tellida (eriti hea, kui beebi saabumine sattub sügis-talvisesse aega ja supermarketid on täis tatiseid kliente). Sellist teenust pakuvad Selver, Maxima, Coop, Prisma.
  4. SORTEERI beebi riided- pese beebi riided läbi, triigi ja organiseeri need kappi/sahtlisse suuruste järgi valmis. Ma luban, et need sahtlid ei jää absoluutselt sellisesse kaunisse seisu, kui beebi on ükskord saabunud, aga see on hea viis, et oma varud üle vaadata ja kõik käepäraselt sättida – teeb alguse ikka veidi kergemaks.
  5. AEG KAHEKESI/PEREGA – kui olete veel alles kahekesi, siis tehke midagi toredat, kel võimalust siis näiteks “babymoon” reis kuskile mõnusasse kohta või käik spasse või hoopis mõnus õhtusöök väljas koos kinoga või no mida iganes. Kui peres on juba lapsi, siis võiks ka neile mõelda ja veel enne beebit teha midagi selle väiksemas koosseisus perega – väike trip Muumimaale, Lottemaale, lõbustusparki, telkima. See ei tähenda, et koos beebiga neid asju teha ei annaks, aga pigem on see lihtsalt tore viis ühele nö ajastule punkti panekuks, sest elu ei ole enam kunagi endine (vaid ikka parem 🙂 ).
  6. Vaata oma GARDEROOB üle- ja tee seda sellise pilguga, et kas sul ikka on riideid, mida ka peale sünnitust selga panna ja milles end hästi tunda võiksid. Näiteks oma tavalistesse teksadesse mahtumiseks läks mul pärast JJ-d hea paar kuud küll aega, samas igasugused raseduse riided olid kohe suured 😀 Seega, minu plaan on end selleks ajaks varustada pigem kleitide ja retuusidega – ühtlasi siis tasub vaadata, et need riided ka imetamiseks sobilikud oleks (mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin).
  7. Lase end veidi POPUTADA – ehk, et mine juuksurisse, maniküüri/pediküüri vms, raseduse lõpus on vahel päris raske end hästi tunda ja selline kerge hoolitsus võib enesetundega imesid teha. Küll aga ei soovita ma juuksuris endale mingit väga vinget soengut lõigata lasta, mis nõuab igapäevast sättimist, et hea välja näha – sa ei pruugi mõnda aega viitsida või jõuda sellega tegeleda.
  8. PABERIMAJANDUS – uuri välja, et mis “paberimajandus” teid peale lapse sündi ootab, kus ja kuidas käib nime panek, mis avaldused, taotlused tuleb teha, näiteks seoses erinevate hüvitistega, lasteaia järjekorda panek, perearsti nimistusse lisamine jne. Pane kõik need asjad endale kirja ja kui beebi saabunud, siis saate selle järgi tegutseda (siin on nimekiri, millega hea algust teha)
  9. Mine külasta PEREKOOLI – seda siis selles haiglas, kus plaanid sünnitada või kui oled näiteks kahe vahel (a’la kas Pelgu või ITK Tallinnas, siis käi näiteks mõlemas maja tutvustavas loengus). On palju parem ja kindlam minna sünnitama, kui teada, kuhu minna, mis kuskil tehakse ja mis seal sind ees ootab. Isiklikult soovitaks ka teistel teemadel loenguid külastada, aga võib-olla kõige olulisem oleks siis ikka sünnituse teemaline loeng läbi teha – mind aitas väga, et teadsin, mis kehaga toimub, mida haiglas tehakse ja miks, nii ei tekkinud teadmatusest tingitud paanikat (soovitan siis mees ka ikka kaasa võtta sinna loengusse, et ka tema teaks, mis toimub ja mida enam-vähem oodata). Ühtlasi oleks hea end ka imetamise teemaga kurssi viia, sest just see võib pärast sünnitust esimesena peavalu valmistama hakata.
  10. SÜNNITUSPLAAN – no suht kindlasti ei lähe kõik plaanipäraselt, aga see ei tähenda, et sa ei võiks (koos mehega) seda nö plaani läbi mõelda, et kuidas see kõik võiks olla ja minna (eriti oluline, kui teil on mingeid erisoove). Ühtlasi on hea teha koju ka pisike list asjades, mis tuleb veel enne haiglasse minekut vahetult teha – näiteks koerale vesi ja toit (ühtlasi ka teavitada seda inimest, kes teie ära oleku ajal koera eest hoolitseb), suuremale lapsele hoidja kutsumine või hoidja juurde viimine või sellised pisiasjad nagu nõudepesumasina sisse lülitamine vms.

Boonus soovitus – FOTOGRAAF, kui soovid minge tehke ka üks tore sessioon ootuse aja jäädvustamiseks, aga sellest isegi olulisem on leida hea ja tore fotograaf, kes võiks tulla pildistama siis, kui beebi on saabunud – ja tasub arvestada, et headel ja toredatel fotograafidel on graafikud üsna täis ning enam-vähem ligikaudse aja sessiooni toimumiseks võiks tegelikult ikka juba enne lapse sündi kokkuleppida.

27+2 ja ÄE visiit

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Täna sai jälle tehtud käik ämmaemanda juurde, sel korral veidi pelgasin seda visiiti, kuna pidin JJ ka kaasa võtma, aga selgus, et täiesti asjatu kartus. Maailma mõistlikum laps istus mul süles vaikselt, vaatas kuidas vererõhku mõõdeti ja kuulas väikse õe südamelööke ja sebimist. Suur rõõm oli ka näha, et ITK-s on nüüd seal ÄE-de ukse taga ootamiseks olnud ebamugavad toolid mõnusate diivanite vastu vahetatud, mu keha tänab 😀

Üldiselt midagi erilist teada ei saanud, samas suureks kergenduseks oli, et eelmisel nädalal tehtud GTT on korras ja ilmselt seda rohkem tegema ei pea. Ka vererõhk oli normis, beebi südamelöögid kenasti olemas ja EPK 26cm. Mul endal on nüüd võrreldes eelmise käiguga kaalu juurde tulnud ca 4kg (see on siis vimase 5 ja poole nädala tõus). Eks magusa osas peab end veidi kontrollima, aga tegelikult on see tõus igati ok, sest hetkel on siis raseduse jooksul juurde tulnud kokku 5kg (JJ-d oodates võtsin kokku juurde lõpuks 13kg).

Enesetunne on jätkuvalt hea. Hoolimata nüüd juba jõudsalt paisuvast kõhust, ei tunne ma, et see mind (veel) igapäeva toimetuste juures segaks. JJ-d oodates hakkas kasvav kõht üsna pea mugavat magamist häirima – ei osanud kuidagi olla ja ennast sättida, sel korral pole nagu probleemi.
Kui üldse miskit välja tuua, siis paar korda on kõrvetised nüüd olnud, aga õnneks Rennie tabletid selles osas abiks.
Beebi on ka ikka väga aktiivne, ju siis jätkub praegu kõhus veel piisavalt ruumi, et seal hullata ja möllata.

Täitsa metsik tundub mõelda, et tegelikult on 10 nädala pärast beebi põhimõtteliselt valmis saabuma, vaid 10!!! nädalat. Õnneks on mul vajalike asjade osas ettevalmistused üsna lõpusirgel, nii et selles mõttes on kõik chill – kirjutan meie varudest ja valikutest ka juba üsna pea.

kõht_27+2

 

22+1 ja ÄE visiit

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Märkamatult on üle poole ootuse ajast juba möödas, hetkel on käimas see aeg, kus peaaegu võiks unustada, et rase olen. Olemine on hea, reisi ajal läks üle ka sagedane iiveldus ja hetkel pole mingied uusi vaevusi lisandunud ka.

Küll aga ei lase see väike preili end kuidagi seal kõhus unustada, tegemist on ühe väga aktiivse beebiga mu meelest, sest no ringi sipleb ta päris jõuliselt. Kui käisime loote anatoomia ultrahelis, siis muidugi selleks ajaks oli ta end maksimaalselt kokku pakkinud ja kätt hoidis ka näo ees. Arstil oli tükk tegemist, et teda natukenegi seal liigutama panna ja paremas asendis kõik vajalik üle vaadata. Vajalikud mõõtmised ja kontrollid saidki tehtud, lisaks oli preili nõus küll oma sugu näitama, kuid nägu saimegi vaid vilksamisi sealt käe tagant näha ja mingit väga head pilti kaasa ei tulnud. Samas, see mind väga ei kurvasta ka, sest ma ütlen ausalt, et ega ma ei istu ja ei sirvi näiteks JJ ootamise ajal tehtud UH pilte, kui laps käes, mis siis neist UH piltidest enam eks 😀

Kaalu on ka nüüd juurde tulnud, viimase 1,5 kuuga siis 3kg, aga kuna ma esialgu iiveldusega kaalu hoopis kaotasin, siis hetkel näitab kaal, et võrreldes arvele võtmise ajal olnud kaalunumbriga, on juurde tulnud +1kg, seega hetkel 58kg.
Täna mõõdetud EPK oli 18cm, beebi südamelöögid 140-150 lööki minutis ja minul vererõhk normis.
Kuna enne reisi mul iiveldus üle kuidagi ei läinud, siis lähiajal on plaanis ka see GTT lõpuks ära teha, kaua see glükoosijook tervitab mind iga kord kui külmiku ukse avan 😛

Mainida tahaks ka seda, et see meie reis mõjus mulle kuidagi eriti hästi. Seal sooja käes sai palju rohkem liigutud ja õues päikse käes oldud, head sööki söödud ja kõik see oli kuidagi nii kosutav, loodan seda aktiivsust nüüd kodus ka jätkata (kaasa aitaks muidugi, kui ilm siin ka vähekenegi soojemaks läheks). Enesetunne oli nii hea, et kui üks päev Teedu ja JJ-ga poodi hakkasime jalutama, siis pakkusin Teedule, et äkki ma laenutan sealt meie majutusest ratta ja tulen sellega – Teet vaatas mind suht suu lahti ja küsis, et kas ma rase ei ole v? 😀 😀 Ja samalt käigult tagasi tulles läksime mööda batuutidest, kus rahvas hüppas ja ma ütlesin Teedule, et oh, võiks ju ka minna – sel korral sain ise ka suht kiirelt aru, et olin “midagi” ära unustanud.
Lendamine ei olnud ka kuigi ebamugav, jõin vett, jalas olid CEPi kompressioon põlvikud ja liikuda püüdsin ka (nagu arvasingi, siis vee joomine ise tingib juba selle, et pead näiteks wc vahet liikuma). Nii palju kui võimalik oli, hoidsin ka jalgu istmel, mis enesetundele hästi mõjus (meil oli see võimalik, kuna saime enda juurde vaba istme, kus ka JJ sai lennu ajal tegutseda).
Ma ütlen ausalt, et need alguse mured jätsid oma jälje päris pikaks ajaks ja see hirm, et kui ma lähen kodust välja ja rohkem liigutan/pingutan, võib kuidagi kehvasti mõjuda, oli päris pikalt. Õnneks tundub, et nüüd on see hirm taandunud ja saab jälle elu rohkem elada 😀

Edasi on plaan hakata ka tasapisi ITK perekooli külastama, suur osa loenguid on meil läbi käidud ja ma neid korrata ei plaani, küll aga regasin end juba paari jooga-vestlusringi, lisaks tahaks käia vähemalt mingis sünnituse teemalises loengus ja kuigi meil JJ imetamisega probleeme polnud, siis oma kindlustunde tõstmiseks tahan sel korral minna ka imetamise loengusse.
Vaatasin, et ITK-s on nüüd ka sünnitusjärgne vestlusring (tegelikult oli vist ikka varem ka see juba), aga see on neil mõeldud juba sünnitanud naistele, kes võivad sinna minna koos beebidega. Ma ütlen päris ausalt, et minu meelest oleks sellist loengut täitsa eraldi vaja, mis seda sünnitusjärgset perioodi kataks ja oleks siiski mõeldud veel enne sünnitust ära käimiseks, sest just selles osas tundsin end pärast JJ sündi kõige vähem ette valmistunult. Ja ühtlasi, kui oled juba kodus mingite asjadega veidi kimpus, siis viimane koht, kuhu sa minna tahad koos vastsündinuga on mingi vestlusring – tahaks ikka ette valmistuda, mitte tagantjärgi.
Aga eks näis, kas leian veel midagi huvi pakkuvat. Rasedate vesivõimlemine tunduks ka tore ja oleks meil kohe kodu kõrval, aga no sinna vist võimatu aega saada ehk on kasuks siis lihtsalt koos JJ-ga basseinis käimine ka siiski. Saame näha.

ps. kui keegi teab toredaid kohti, kus on asjalik rasedate jooga/võimlemine (soovitatavalt Tallinnas ja kesklinna kandis) siis andke märku!

Ilusat ootust ka teistele ootajatele!

kõht_22+1

13+ ja sellele eelnev

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Alustan siis jälle raseduse teemadel postitamisega. JJ ajal sai neid siia blogisse üsna vähe. Ja ma ei plaani neid ka sel korral liiga tihedalt teha, ma arvan, et ei ole mõtet iga nädal sama juttu kirjutada.

Alustada võiks üldse hoopis suht algusest, et miks ma eelmine kord ka kirjutasin, et sel korral see algus veidi keerulisem on olnud. Nimelt oli mul ca 6. nädala paiku päris hirmutav veritsus ja olin juba üsna kindel, et ega siit häid uudiseid tulla ei saa, kuid siiski siiski.. tegemist oli hematoomiga, mis tänaseks on kadunud. Ühtlasi tahaks muidugi tänada ITK Naistekliiniku EMO, kes mind minu murega aitasid ja rahustasid, lugedes viimase aja juhtumisi, tunnen, et mul ikka väga vedas. Nii sellest korrast kui ka JJ ootamise ajast julgen mina isiklikult kõigile rasedatele soovitada, et kui teil ikka on mingi erakorraline mure nagu veritsus, tugevad kõhuvalud, ei tunne liigutusi, aga juba peaks jne, minge sinna, parem lasta end üle kontrollida, kui kodus põdeda ja asjal ehk hoopis hullemaks minna.

Selle kõigega seoses olingi ma esimesed kuu ja rohkemgi veel üsna diivani kaunistuse moodi, ega ma kuskile minna ei tahtnud (ei julgenud) ja midagi teha ka mitte. Üsna pea saabus ka minu truu rasedusaegne sõber – iiveldus 😀 Ja no sellest ei ole ma pääsenud tänaseni, ikka enamvähem igal hommikul saan wc-potiga oma “kallistused” ära teha, nagu Teet, ikka armastab öelda – rasedus, elu ilusaim aeg 😀

Muus osas ei saa väga kurta, energiat on ehk veidi rohkem kui JJ-d samal ajal oodates oli, aga no sel korral ei pea ka 8st 5ni tööl käima, lisaks saab JJ-ga koos päeval uinaku teha, kui vajadust on. Ja kuna mul on lihtsalt nii hea ja hooliv mees, siis ega ma kodus ka eriti lillegi liigutama ei pea.

Isudest nii palju, et mõnda aega ei läinud eriti midagi alla. Siis oli periood, kus sõin vist ainult saia, nüüd on isu vaikselt tagasi hakanud tulema. Ja nagu eelminegi kord on mul tihti rosolje isu 😀 Smuutidest ka väga ära ei ütle.

Nädal tagasi käisime ka KV ultrahelis ja kõik oli tip-top, küll aga ei tulnud ma väga hästi toime enne vereproovide andmist oma toidu piiramisega ja ilmselt seepärast oli veresuhkur normist kõrgem ja seega pean raseduse teises pooles minema kahjuks ka GTT-d (glükoositaluvus test) tegema, loodame siiski, et kõik läheb hästi.

Kaal on mul tõusmise asemel siiani langenud (tänks iiveldus) ja hetkel siis 54kg.
Siia lõppu siis tänane kõhupilt ka – 13+0

13ndl