Lapsekandmine: Liliputi 4in1 jope ja Lili Tai

Teen ühise postituse kahe väga mõnusa Liliputi toote kohta – nende soe lapsekandmiseks mõeldud jope ning Lili Tai, mis on siis sisuliselt ruutlinatüüpi kandmisvahend – need kaks koos “sinepi” ja “ocean breeze” toonides on mu meelest kohe eriti ilus ja ka mugav kooslus.

IMG_3643

Lili Tai otsad annab edukalt nii sisuda, et liigselt pikad sabad kuskil rippuma ei jääks

Ma mäletan kui Jenni oli paarikuune beebi ja ilmad läksid külmaks ning pidime temaga ujutamises käima ja et kui ebamugav sinna käruga oli minna ja kuidas siis kandekoti ja tavalise jope ja kombeka ja sallidega mässasin, et saaks siiski veidi mugavamalt toimetada. Oleks ma kohe siis investeerinud korralikku kandmisjopesse, oleks elu lihtsalt nii-nii palju lihtsam ja mis seal salata, ka soojem olnud ning talv poleks tol hetkel meie kandmiskirge jahutanud,
Neid kandmisjopesid on tänaseks päris palju erinevaid, üks kvaliteetsemaid ja ilmastiku kindlamaid on ilmselt just Liliputi oma.
Seest on sel mikrofliisist soe vooder ja pealmine osa tehtud softshellist, nii on  tegu eriti sooja ning ka tuule ja vihmakindla jopega, lõige on täpselt nii palju pikk, et peaaegu tahaks isegi mantel selle kohta öelda, samas tegumood ja välimus lubavad kanda nii sportlikuma kui ka veidi viisakama lookiga. Kohe kaasas on kaks vahesiilu – lapsekandmiseks kõhul ja seljal ning raseduse ajal kandmiseks, lisaks saab jopet edukalt kanda lihtsalt niisama. Mainin ka ära, et lapsekandmise puhul on laps siis ikka mõnes ergonoomilises kandevahendis ja jope on puhtalt sooja andmise mõttes seljas ehk jope ise ei ole kandevahend.
Liliputi jope juures meeldib mulle väga see, kuidas kapuutsi trukki sulgedes on kandja kael mõnusalt soojas, paljudel jopedel jääb see kaela osa  last kõhul kandes hirmus paljaks ja vajab kindlastli lisaks salli – praegu sügisel aga selle jopega salli mul polegi vaja läinud.
Kes last seljas kandes kardab, et jope kapuuts last häirima hakkab, saab selle hoopis küljest ära võtta, muidugi peab siis olema õigel hetkel meeles see endaga ka ühes võtta kui taas kasutamise vajadus peaks tekkima.
Seljal on lapsekandmise ava kinnitatud luku (pikki) ja trukkidega (laiusesse ülemine äär), kui laps on seljas lisasiiluga, siis annab nende trukkidega seda lapse ava ka piisavalt reguleerida, et külm tuul kandjale selga ei puhuks.
Kui üldiselt selle jope puhul väga palju seadistada pole võimalik, mis tähendab, et tasub endale kohe hästi istuv ja paras suurus võtta, siis alumises ääres siiski on kumm, mille saab kenasti kokku tõmmata, et see osa rohkem keha ligi hoiaks ja alt poolt tuul või külm sisse ei poeks.

Kui meil plaanitud käik pole pikk, siis ma tihti ei viitsi selleks ajaks üldse mingit käe-õlakotti vaid telefoni-rahakoti-võtmete jaoks  kaasa võtta, Liliputi jopel on taskuid piisavalt (kaks mõlemal küljel) ning osad neist ka lukuga, et kindlustada asjade olemasolu ka jalutuskäigult koju jõudes. Need taskud, kus käsi tahaks hoida, on samuti mikrofliisist voodriga, seega ka kinnasteta käed on soojas.

Lapsekandmise vaheosa saab kolmest kohast kummidega parajaks timmida, aga tasub teada, et kapuutsi sellel osal ei ole, kes sellest puudust tunneb (ja talvel võib seda jutuda küll), siis on olemas võimalus osta kaelus-kapuuts lapsele samas toonis nagu jope, aga why not võib ka hoopis erinevad värvid kokku panna. Lisaks on jopedega samas toonis ka laste kapukad saadaval, mis ka seest fliis ja pealt softshell ning kindlustamaks nende jalas püsimise on papud kummiga ümber jala kinnitatavad.
Värvidest rääkides – Liliputi jopet on hetkel saadaval 10 eri tooni, on erksamaid ja ka tagasihoidlikumaid, seega võiks igaüks omale meeldiva leida, mulle näiteks väga meeldivad just need ilma mustriteta variandid, samas kel kasutuses ka Liliputi kott, siis on omamoodi lahe ka jope sellega sobituma panna või kui lihtsalt mõni neist mustritest juhtub väga meeldima.
Hind on muidugi krõbe, aga kuna kasutusaeg ja võimalused päris laiad, siis tegelikult tegemist väärt investeeringuga (ja kui üldse enam ei taha kasutada, siis ka järelturul on huvilisi küll).

IMG_3402

jopega samas toonis papud

Aga räägime Liliputi Lili Taist ka, mis on meil viimasel ajal päris tihti kasutuses, erit nt õhtusel ajal Joni magama “jalutamisel” (jalutan lihtsalt toas veidi ringi, sest nii uinub ta kõige kiiremini – eriti kui JJ ja Jenni kõrval omalt poolt magamise vastu proteste esitavad). Lili Tai on tehtud Liliputi kootud lina kangast (mahepuuvill) ja saadaval kolmes toonis, sinine, pronksikarva ja hall, meil kasutuses on see sinine ocean breeze ja see värv on lihtsalt super kena ning sobib suht paljude asjadega, aga pole samas ilmetu. Kangas on pehme, sile – võiks öelda et isegi veidi nagu siidine, meeldiv ka palja naha vastas ja hea meelega seod sinna sisse õrna beebit.

Lili Tai paneeli suurust saab muuta – laiust takjakinnitusega ning kõrgust paeltest – see suuruse muutmise võimalus teeb Lili-Taist ideaalse kandevahendi juba päris pisikese beebiga (meie kogemusest alates ca 3.5-4kg) ja kestab ca kaheaastase kandmiseni (kuni 15kg). Seadistamine on lihtne ja seda saab teha täpselt lapse suuruse järgi, kuna puuduvad nö fikseeritud ette antud variandid.
Nii pihavöö kui ka õlapaelad on seotavad ja piisavalt pikad, et sobiks igas suuruses kandjale. Õlapaelade juures meeldib mulle see, et need saab õlgadele laiali tõmmata, nii on raskus paremini jaotatud ning mugavam ja kergem kanda.
Lili-Taiga saab last kanda kõhul ja seljas (tugeva kehahoiakuga last, kes kössi ei vaju).

Sellised seotavad kandevahendid on hea valik näiteks siis, kui kandjad tihti vahetuvad, kuna nii vööd kui õlapaelad seob iga kandja lihtsalt alati enda järgi ja pole vaja lisa tegevusena tegeleda ümberseadistamisega.

IMG_3569

Kes pisut pelgab pika lina sidumist, aga tahab midagi veidi rohkem täpselt lapse ja kandja järgi sätitavat vahendit kui seda on pannaldega kotid, siis selliseid ruutlinatüüpi vahendeid tasuks proovida, kui vaja kasutada juba väikse beebiga, siis kindlasti Lili-Tai võiks olla üks tugev variant.

Lapsekandmine: Manduca XT kandekott

Manduca kotid on olnud Eestis populaarsed juba pikemat aega, kuid seni mu eelistuste hulka need ei kuulunud – nüüd kus välja on tulnud uus Manduca XT on sellest saanud aga üks mu lemmik mudeleid, mida kasutada – kirjutan siin pikemalt lahti, mis selle koti juures erilist on ja miks meile meeldib.

IMG_3340

Alustuseks siis mainin ära põhilised erinevused esimese Manduca mudeliga – suurim muutus on väikse beebiga kasutamises, sest kui varasemalt oli kaasas sisseehitatud beebisisu, siis nüüd on koti paneeli suurus lihtsasti muudetav ning kasvab koos lapsega nii laiusesse kui ka pikkusesse. See omadus teeb selle XT mudeli kohe kindlasti oluliselt mugavamalt kasutatavaks kui varasem sisuga sättimine. Teine oluline muutus on maksimaalses suuruses, sest XT mudelil läheb koti paneel praktiliselt toddler suurus kottide mõõtu, mis tähendab, et ühe kotiga saab põhimõtteliselt sünnist kuni väikelapseeani välja kanda – lapse pikkuse poolest siis ca 56-100cm.

Koti laiuse seadistamine toimub paneeli mõlemalt küljelt seda kokku nihutades või laiali tõmmates, eraldi midagi fikseerima ei pea ning seetõttu on võimalik ka juba lapse kotis olles vajadusel paneeli laiust muuta, et toetus oleks lapse jalgadele põlvest põlveni – see funktsioon koos pehme seljaosaga võimaldab lapsel kotis ola “M” asendis ehk pepu madalamal kui põlved, mis on beebide jaoks kõige loomulikum ja mugavam asend.
Esialgu olin pisut skeptiline, et kui suurust kuidagi ei fikseeri, siis kas see ikka püsib õigel kohal, kuid kasutades selgus, et püsib küll, sest see kangas on selline pisut haakuv ning seega ei libise paigast.
Kõrguse muutmiseks tuleb kasutada paneeli peal asuvat lukku ning see annab kasutamiseks 3 kõrgust – lukk täiesti koos (vastsündinuga), lukk koos vahetükiga (mis on kaasas) ning lukk täiesti lahti (väikelapse suurus). Muud kunsti selle paneeli lapsele sobilikuks tegemisel ei olegi, seega hästi lihtne ja loogiline.
Kapuuts on koti küljes ja seda ära võtta ei saa, küll aga saab selle kokku voltida ning paneeli serva sisse “taskusse” panna – nii moodustab see (eriti väikse beebiga kasutades) lapse kaela taha kerge toestuse. Ma enamasti eelistan varianti, kus kapuutsi saab eemaldada, sest väikse beebiga pole seda vaja ja niisama tilbendades see pigem häirib, kuid XT kapuuts jääb tõesti nii kenasti peitu,  et see mitte kuidagi ei sega ja lisatoena seal kaela taga hoopis üsna asjalikult toimib (voltima peaks selle võimalikult “lapikult”, et see kaela taga liiga suurelt ei jääks). Teise variandina saab selle paneelist välja poole rullida ja kinnitada küljes olevate nööpide ning kummidega – see on hea variant kui tead, et suurem laps võib magama jääda ja kapuuts kindlasti kasutusse läheb, nii ei pea seda sealt seest hakkama välja tõmbama, mis last segada võib.

Manduca XT rihmasid saab kanda nii paralleelselt kui ka risti, väga kergelt saab ülemise seljarihma kõrgust muuta ning õlarihmade küljes on need selliselt, et see muutmise võimalus ei tohiks kellelgi märkamata jääda (mida tihti mõne teise kotiga, ka esimese Manducaga, on juhtunud). Õlarihmasid risti kandes saab selle seljarihma üldse ka ära võtta, et see sinna lahtiselt segama ei jääks, lisaks on visuaalselt ka ilusam nii.
Õlarihmasid saab pingutada nii suunaga ette kui ka taha – kui õigesti sättida tähendab see ka seda, et rihmade pingutamine on mugav nii kõhul kui seljal kandes.
Pihavöö on üsna õhuke, pole küll päris vormitult pehme, aga siiski ilmselt sobilik ka õrnema pihaga kandjatele. Kinnituseks on turvapannal ja ka turvakumm, mida kindlasti kasutama peaks.

 

Selle mudeli lihtsus ja mugavus on kindlasti põhjuseks, miks mulle seda kasutada meeldib. Saan Joni sinna alati ilusti sisse ning ei pea selleks kuidagi eriliselt pingutama või palju sättima. Laps on mõnusalt tihedalt vastu kandjat ja igatepidi toetatud ning kandjal ei ole hirmu nö käed vabaks saada.
Meie pere laste vanust ja kasvu arvestades on see kott üks vähestest, millega saame vajadusel veel kõiki kolme last kanda – peaaegu neljane JJ (98/104) kuigi tema puhul on nüüd suht viimane piir käes ka, kahene Jenni (86) ja kahekuune Jon (56/62) ehk et kui kaasa võetavate kandevahendite arv on piiratud, siis Manduca XT aitab hädast välja kõigiga ning ei eelda mingite pikenduste või lisade igaks juhuks kaasas kandmist.

IMG_1400

piltidel on 2-nädalane Jon (umbes 4kg) minimaalses seadistuses, kaheaastane Jenni umbes keskmisse suurusesse sätitult kott ja peaaegu neljane JJ, kellel on kott maksimaalsesse suurusesse pandud

Kui ma peaks tooma välja mõne miinuse selle koti juures, siis on selleks ilmselt igav välimus 😀 Mis muidugi võib mõne teise jaoks hoopis pluss olla, kes eelistabki tagasihoidlikumat kandevahendit, sest hetkel on Manduca XT saadaval vaid kahe halli variandina – helesinise triibuga ja kollase triibuga.

Tehniline info
– kasutatav 3.5kg – 20kg, pikkuse poolest ca 56-100cm
– paneeli laiuse vahemik 16-50cm (tootja mõõdud)
– saab kanda nii ees (nägu kandja poole), puusal kui ka seljas (last, kes iseseisvalt istub)
– materjal on 100% mahepuuvill ja katsudes mõnusalt pehme
– kott on masinpestav

Meie Manduca XT on ostetud Eestis Scandikidsist, kus selle hind 159€

IMG_3054

Siin pildil Jon juba kahekuune (56/62 suurus)

 

 

Lapsekandmine: Soul AnoonA

Juba enne Joni sündi saabus meie juurde Indiast Soul Anoona kandekott, mis mõeldud kohe päris pisikese beebiga kasutama hakkamisest väikelapseni välja. Meil sai valituks kott, mis on 100 % puuvillane, roosa-lilla-sinise triibuline “Serene” – olles igati sobilik nii poisile kui tüdrukule, sest kasutajateks sel siin Jon ja Jenni mõlemad.

IMG_2501

Alustuseks ongi mõistlik üle vaadata need Anoona tehnilised andmed – kirjade järgi on see sobilik alates 3.2kg kuni 20kg, minu kogemus ja katsetamine ütleb, et mugavalt sain koti Joni järgi sättida seal 4.5-5kg juurest alates ning umbes ühekuuselt (mis on reaalsus ka paljude teiste kottide puhul paraku). Kestvuse osas loeb kilodest enam ikka lapse pikkus ja 80/86 suurust kandvale Jennile on Anoona paras ja on veel õige pisut kasvuruumi.


Anoona paneel on lapsega koos kasvav, muuta saab nii kõrgust kui ka laiust, viimast siis lausa kahest kohast. Ülemisel äärel on tugevam polsterdus, mis jääb lapse kaela taha ja võib mõneti võõras esialgu tunduda, kuid tegelikult toetab last päris kenasti – väikse beebiga on see sisse keeratud, lapse kasvades keeratakse see osa üles ning paneel pikeneb. Mulle selle koti puhul meeldiks, kui seda ülemist äärt saaks ka veidi kitsamaks teha, et see rohkem lapse ümber hoiaks kuidagi, siis saaks ka väiksema beebiga juba algusest peale kasutada paremini. Laiust saab muuta pihavöö pealt, kus see on trukkidega reguleeritav, aga ka paneeli külgedelt – nii saab seda täpselt parajat laiust veidi rohkem ja täpsemini lapse järgi sättida, et jalad oleks toetatud ikka põlvest põlveni.

Kaasas on loomulikult ka kapuuts, mis nii paneeli kui õlarihmade külge kinnitub trukkidega ja on seega ka eemaldatav (jee!), ühtlasi on pihavöö küljes ka pisike trukiga tasku, mis ei asetse lapse pepu all nagu paljudel kottidel, vaid hoopis küljel, proovimise järgi mahub sinna näiteks lutt või võtmed või hoopis väike snäkk emale 😀 Pihavöö on üsna õhuke, et kes on õrnema pihaga ja ei talu väga tugevaid vöösid omal ümber, siis see võiks ehk sobida, küll aga ei ole ta päris selline rullitava “lötsa” olemisega.

IMG_2518-1

Õlarihmad on samuti õhemad kui paljudel teistel populaarsetel kottidel, samas igati mugavad ning kui tahta kotti kanda näiteks mõne jaki või ka lapsekandmise pusa all, siis need õhemad rihmad on visuaalselt seal all oluliselt kenamad kui suured paksu polstriga rihmad, mis kaugelt vaadates annavad veidra Quasimodo looki 😀 (uskuge mind, proovitud), rihmasid saab kanda nii tavaliselt kui ka seljal risti. Vaid pingutamine käib kõhul kandes suunaga taha, mis ei ole mugavaim lahendus, kuigi kõigega muidugi harjub ning samas seljas kandes on nii pidi pingutamine jällegi hea. Rihmad liiguvad kergelt ning pigem ei vaja sissetöötamist.
Hea boonus on Anoona puhul kindlasti masinpesu võimalus (õrn programm, pesuvahend ilma valgendajate, pehmendajate ning loputusaineteta, kott pesu ajaks näiteks padjapüüri sisse ning kõik klambrid jms suletult), aga sellist suuremat pesu võiks teha nii vähe kui võimalik (see muidugi kõigi kottide puhul soovituslik, et kestaks kauem).

IMG_2229

See Anoona on üldse selline mõnusalt kerge, kes muidugi tahab veel ekstra õhukest ja mingil määral temperatuuri mõttes ka jahedamat asja, siis tasub proovida Souli linasest kangast variante – erinevat materjali ja värvi valikut on Anoonal päris laialt, mul endal üks fuksiaroosa linane jubedalt hingel, aga ilmselt vaatan seda pigem Jennile ja toddler mudelina juba ning saan siis juba uues postituses sedagi tutvustada 🙂
Souli valik lapsekandmisvahendite osas ongi päris lai – on Anoona, standard suuruses kott, toddler kott, rõngaslinad ning pikad linad, samuti igasugu kandmisega seonduvaid aksessuaare ning isegi lastel mütsid ja papud, mis samadest kangastest tehtud kui kandevahendid. Lähipäevil on lisandumas ka täiesti uus “kasvava” paneeliga koti mudel, kuid teistest eristuvaim on kindlsti Anoona.

Osta saab Soul Slingi asju otse nende veebilehelt, lisandub saatmine ja käibemaks, üle 150€ puhul ka tollimaks.

IMG_9313

 

Ülevaade: Tula kandekotid

Hetkel koguvad Eestis populaarsust Tula kandekotid (mujal on Tula fänne juba aastate jooksul hirmus palju kogunenud), kui küsida miks, siis põhiliste põhjustena võib välja tuua imeilusad mustrid ja värvid, kiiresti vahetuvad kollektsioonid, lihtne kasutus, mudelite rohkus (on nii vastsündinule kui väikelapsele) ning kui veidi otsida, siis ka päris mõistlik hind. Mulle Tula meeldib ka, meie pere kandjatele ja kantavatele need kotid sobivad ja on südamed siin võitnud ja kuna meil on neid oluliselt rohkem kodus kui üks või paar, siis teen siin väikse ülevaate erinevatest mudelitest – sest küsimused nende kottide kohta on päris igapäevased.
Mainin ära, tegemist ei ole koostööpostitusega ja mul on Tulaga seoses täpselt 0 omakasu 😀
Ja lisaks mainin, et kandekotid on küll üsna universaalsed oma sobivuselt kandjatele, kuid siiski võbi olla ühe firma kott mõne jaoks mugavam kui mõne teise firma oma ning enda jaoks parima leidmisel on proovimisest (kui seda õigesti teha) kõige suurem abi.

Algusest alustades on Tulal 3 kandekottide mudelit, Free to Grow (FTG), standard/baby ja toddler, vaatame neid kõiki nüüd siis eraldi (tabeli kujul üldine ülevaade leitav siit)

IMG_6943

Tula Free to Grow
FTG on uusim Tula mudel ja tema eripära seisneb selles, et kott EI VAJA beebisisu vaid selle koti paneeli laius ja pikkus on muudetav vastavalt lapse kasvule, et igas vanuses laps saaks olla konna/M asendis, jalad põlvedeni toetatud ja selg vastavalt vanusele õige kumerusega.
Selle kotiga saab kanda nii kõhul (ainult nägu kandja poole) kui ka seljas (ajast kui laps oma keha ise suudab kontrollida, tavaliselt langeb kokku istuma hakkamisega).
Paneeli saab panna kolmele eri laiusele (juhend siin), kõrgust saab vabamalt timmida vastavalt vajadusele. NB! kuna paneeli laiust saab muuta pihavööl asuvatest trukkidest, siis on selle koti puhul alati ülioluline jälgida, et laps istuks pepuga koti seljaosa kanga peal (eks see muidugi lapse hea asendi seisukohast ka teistest kottides oluline) ja ei toetaks end vöö peale, mille tulemusel see võib paindesse minna.
Tootja info peab seda sobilikuks alates 3.2kg vastsündinuga, praktika pigem ütleb, et alates 3.5-4kg on mõistlikum seda kasutama hakata. Kuigi kandevõime on kuni 20kg, siis olulisem koti kasutusaja määramisel on laste pikkus, FTG on sobilik kuni 85-90cm pikkuseni (oleneb kehaehitusest ka) – kott on suuremale lapsele paras ja ok kasutada seni, kuni paneeli alumine äär toetab jalgu poole reieni ning ülemine serv ulatub umbes kaenla alla.
Kotil on lisaks kaasas ka kapuuts (kõigil Tuladel)- NB! see on KAPUUTS, miks ma seda rõhutan? – sest Eestis on poode, kes Tulasid müüvad ja nende ebapädevad müüjad on ostuhuvilistele vanematele hakanud sellest kapuutsist beebisisu ehitama ja siis on kõigil ebamugav ja ei saada aru, et mis mugavusest räägitakse 😀 😦
Kapuuts on esmalt mõeldud suurema lapse jaoks, kes seljas kandes magama jääb ja kelle pead sellega siis toetada. Väikeste beebidega, keda kõhul kanda, seda pigem ei ole soovitatav kasutada – et laps oleks kandjal pidevalt nähtaval ja piisav õhuvool lapseni tagatud, aga kui väga vaja, siis panna kapuuts kinni vaid ühelt küljelt (kukla tagant), kui laps magab.

Tula standard/baby
Ka Tula Standard on kasutatav juba vastsündinuga AGA, vaja selleks siis eraldi juurde beebisisu, mis on just kui väike pamp, mille sisse asetad beebi ja koos selle sisuga läheb beebi kotti. Sisu on vaja, sest selle koti paneeli suurus ei ole muudetav ja väiksematele beebidele on see muidu lihtsalt liiga suur. Kui laps kasvab ja kogu seda sisu enam vaja pole, kuid lapsel jalad ikka kummaltki poolt äärest põlvest vabalt liikuvatena välja ei ulatu (või on ülemine serv kõrgemal kui kõrvad), siis saab kasutada ka beebisisu sees olevat patja eraldi lapse pepu all. Arvestada tasub, et beebisisu on lisakiht ümber lapse ning ka lisaliigutus lapse kotti panekul võrreldes nt FTG mudeliga.
Ilma beebisisuta saab seda kotti enamasti hakata kasutama ca 70-74cm pikkuse lapsega, kes kannab 74 suurus pükse (just pikkuselt peavad olema parajad), aga kuna lapsed on erinevad, siis mõnega saab kasutada juba varem ja teisega hoopis hiljem – kõige kindlam on alati enne ostu proovida.
Kasutusaja poolest on FTG ja Standard võrdsed – see tähendab, et FTG oma maksimaalsels suuruses ongi sama suur kui Standard, kuna FTG on kallim mudel kui Standard, siis kotti ostes tasub sellele mõelda, et kui lapsele on standard paras ja puudub vajadus väiksemat beebit kanda, on standardi ost lihtsalt mõistlikum (ka mustri ja värvivalik on sel suurem). Kandevõime on samuti 20kg, aga pikkuse poolest siis sobilik kuni 85-90cm, kanda saab kõhul (näoga kandja poole) ja seljas.

IMG_8204

Südametega Tula Standard ja sinine Tula Free to Grow

Tula Toddler
Toddler suuruses kott on mõeldud nende laste kandmiseks, kes FTG/Standardist on välja kasvanud. Tula ise ütleb, et minimaalsed parameetrid peaks lapsel olema 81+cm, 11+kg ja 18 kuud + vanust, praktika ütleb, et ega enne kui laps on seal 85-90cm pikk, ei ole mõtet toddler kotti teda kolida. Üks kindlamaid viise selle koti paras olemises veenduda on 86 suurus pükste nii pikkusest kui laiusest paras olemine.
Kandevõime on sel kotil kuni 27kg, pikkuse poolest jääb olenevalt lapsest see väikseks seal 110 pikkuse juures (pikkade jalgadega lastel võib see juhtuda varem). Kanda saab nii kõhul (nägu kandja poole) kui ka seljas (suuremaid raskemaid lapsi on seljas ka pigem kergem kanda).

IMG_5016

Tula Toddler

Aga mis asi on Tula Coast? ja mis asi on wrap conversion?
Kui Tula valikut sirvida, siis on osadel kottidel nimes “coast” ja nende kottide seljapaneelil ilutseb tavaliselt ühevärviline ristkülik – see on tehtud nimelt võrgust (mesh). Coast mudel on tehtud mõeldes kuumemas kliimas kandjatele, et rohkem õhku läbi laseks see seljapaneel. Kõiki mudeleid – FTG, Standard ja Toddler on olemas ka Coast versioone, peale selle, et seljaosa on võrgust ja ka kapuuts on samast materjalist on muud omadused samad nagu tavaversioonidel.

tulawildhearts

Tula Free to Grow Coast

Wrap Conversion (wc) Tulad on tehtud erinevatest kandelinadest. Neid on samuti nii FTG, Standard kui ka Toddler mudelitena (ja ka coaste) ning oma suurustelt ja omadustelt samad, mis tavaversioonid, kuid neid wrap conversione tehakse limiteeritud kogustes, see on üks aspekt, mis mängib rolli nende kõrgema hinna kujunemisel. Teine aspekt on konkreetne lina, millest conversion tehtud on, kallimates ja haruldasematest linadest tehtud kotid on ka märkimisväärselt kallimad. Lisaks on osad conversionid “half” versioonid, neil on siis lina kasutatud ainult paneeli välimisel küljel ja rihmade ning vöö peal, “full” conversionid on üleni linast tehtud (ja seega kallimad).
Need wc Tulad on tihti ka pigem sellised fännitooted, neid tuleb müüki harvem ja need ostetakse imekiiresti, seda eriti kui tegu mõne haruldusega.
On neid, kes eelistavadki just neid wc versioone, sest neile meeldib see kandelinade pehmus, aga eks see ikka oleneb ka kasutatud linast  ja kas tegu full või half conversioniga. Minu jaoks tegelikult kasutusmugavuse osas ei ole neil vahet tavamudelitega võrreldes.

IMG_8199

Pildil kõik Tula Standardid: must südametega on nn tavaline, erkroosa on coast mudel, heleroosa full wrap conversion ja jalgratastega half wrap conversion

IMG_8200

sisemine pool

Rasedana lapsekandmisest

Üldiselt on rasedus selline aeg, et millegi päris uuega alustada pole mõtet – eriti mis puutub füüsilisse koormusesse, kuid kui lapsekandmine pole nö võõras ja enesetunne lubab, siis saab ka kasvava beebikõhuga edukalt oma suuremaid lapsi vajadusel kanda ning võimalusi selleks on mitmeid.

Kõige olulisem ongi enda keha kuulata – ka siis kui kandmist enne rasedust oli igapäevaselt võib keha tunda anda, et ei tule sellest  nüüd midagi välja. Igasuguse valu või ebamugavuse ilmnedes tasuks kandmine lõpetada – see pole aeg kangelase mängimiseks.

Ausalt öeldes raseduse alguses, kui enesetunne oli selline kahtlane, pidevalt iiveldas, ei arvanud, et ma üldse ootusajal kumbagi last kandma hakkaks, aga läks veidi aega ja olemine muutus paremaks ning sellega koos tuli ka tunne ja tahtmine mõned käigud ja toimetused teha laps seljas.
Esimese vahendina haarasin ikka lina, sest sellega annab lapse mõnusalt kõrgele selga siduda ning boonusena saab teha siduseid lõpetustega, mis üle ega ümber kõhu ei jookse (mu lemmik kiire variant on ruck tied at shoulder with candycane chestbelt). Aga kuna rasedus ikkagi mõjutab keha omamoodi, siis muutus lina sidumine mingist hetkest raskeks, lihtsalt tundsin kuidas ei jaksa korralikult lina pingutada, sest võhm saab otsa (ilmselt seotud tol hetkel ka suht väikse kõhu ja samas kasvava beebiga, kes end kuskile kopsu surus).

IMG_4362

Igatahes olin juba loobumas sellest tärganud kandmise plaanist, kui juhuslikult sai Jenni selga Tula kotiga, pihavöö panin kõhust kõrgemale ja nii kandes oli ja on siiani mul täitsa mugav. Laps on seljas heal kõrgusel, saan ise ta suurema pingutuseta selga ja halb ei hakka ka pikemal kandmisel. Nii ongi siiani (täna siis juba 30+1 nädalaid) meie “go to” kandmisvahendiks just kandekott – olgu see siis Tula või Lennylambi LennyUP, mis parajasti sobib või mida Jenni ise tahab.
Kuigi minule sobib pihavöö kõrgemal asetsemine, siis on ka neid, kes tunnevad end mugavamalt, kui vöö jookseb hoopis kõhu alt – ega seda kumb sulle sobib, enne ei teagi, kui lihtsalt proovides. Ühel päeval katsetasin siin ka tandem kandmist, nii et Jenni oli kotiga kõhul, mille rihm jooksis siis kõrgemalt ning JJ oli teise kotiga seljas ja selle rihm jooksis kõhu alt – ei saa öelda, et oleks nüüd jube maru kerge olnud, aga samas tehtav. Laste raskus oli piisavalt tasakaalus ning vööd toetasid, aga ei surunud kõhule.
Kõhul kandmisega tasub olla muidugi ekstra ettevaatlik, sest oli ka juhus, kus Jenni kõhule panin kuid ta seal ülemeelikult hüpata tahtis ja see ei olnud tore ning pärast torkis kõhus veel mõnda aega. Ma ise pigem soovitakski seljas kanda rasedana.
Enda jaoks avastasin ka selle, et õues kõndides on mul kanda kergem kui toas, seega tubasteks toimetusteks ma kedagi praegu selga ei pane.

 

Katsetasime ka laenuks saadud onbuhimoga kandmist, mis on justkui kott, aga millel puudub üldse pihavöö, seepärast on see ka tihti rasedate poolt eelistatud kandmisvahend. Muidugi võib seda kasutada ka mitte rasedana, eriti hästi sobib see kiireteks käikudeks-toimetusteks, kus tahaks lapse ruttu ja lihtsalt selga saada – muidugi see omale mugava olemise saavutamine tahab selle vahendiga ka veidi harjutamist ja sättimist.
Proovitud Soulslingi onbu sain Jenniga päris hästi paika ja oli täitsa mõnus, samas ei tundnud ma, et see minu jaoks oleks olnud märkimisväärselt parem nt praegu kasutatavatest kottidest ja nii ma selle juurde ka pikemalt ei jäänud. Samas, keda see pihavöö ikkagi rõhub ja linaga pole sina peal või pole jaksu, siis on onbu täiesti kaalumist väärt variant.

IMG_5388

Soulsling onbuhimo

Kaua ma kanda plaanin? – ei oskagi seda ennustada, praegu on tunne hea, muidugi hetke kuumalaine ajal hoian end pigem tagasi ja ei kurna kandmisega keha lisaks, aga veidi talutavama temperatuuriga on jalutuskäik, kus Jenni oma ca 10+kg seljas on, igati mõnus, eks kui see tunne muutub või lihtsalt enam ei jaksa, siis tuleb paus kuniks uus beebi on meiega liitunud ning algab meie pere lapsekandmises uus peatükk 🙂

Lapsekandmine: LennyUP kandekott

Ma katsetan alati meelsasti uusi lapsekandmise vahendeid ja nii on mul nüüd koostöös Lennylambiga hea meel jagada teiega siin lühidalt oma ülevaadet-kogemust Lennylambi uusima LennyUP kandekotiga.

Lennylamb on varemgi kandekotte teinud, kuid need on olnud kahes kindlas suuruses – baby ja toddler ning väiksem neist kasutatav alles alates 4.-6. elukuust. Nüüd on siis loodud kott, mis kasvab koos lapsega ja põhimõtteliselt on see kasutatav juba vastsündinuga, kuid nagu mu mõningane proovimine on näidanud ja ka Lennylambil endal soovitusena kirjas, siis parim on seda kasutama hakata umbes esimesest elukuust. Kasutusaeg on aga ühe ainsa koti kohta tõesti pikk, sest mõnusasti annab selles kanda last pea 95cm pikkuseni.

IMG_6715

LennyUP kandekott maksimaalses suuruses

LennyUP, nagu kõik selle firma kotid, on tehtud nende oma kandelinade kangastest, mis on pehmed ja mis ühtlasi annavad ka päris laia valiku nii disaini kui materjali osas – alates lihtsast puuvillast lõpetades siidiga. Samas, kes pelgab paksemat materjali, neil tasub kindlasti jälgida ka kanga tihedust (gsm – nii nagu kandelina puhul). Meie valisime helesinise puuvillase Big Love Ice Mint linast valmistatud variandi, mis pole ei liiga paks ega liiga liru.
Sellest kanga valikust sõltub ka koti hind – oma muudelt omadustelt  on kõik Up kotid täpselt samad.

Räägime siis kasutusest – alustuseks tuleb kott vastavalt lapse kasvule prajaks timmida ja selleks on päris palju rihmasid, mis kõik koti suurust mõjutavad –
muuta saab paneeli põhja laiust, kõrgust ja ka paneeli ülemise serva laiust (see osa, mis lapse kaela taha jääb).
Ühtpidi on muidugi jube hea, et saab nii täpselt lapse järgi sättida, teistpidi on neid rihmasid tänu sellele mitmeid tilbendamas, eriti õlarihmadel kummalgi pool beebi pead. Kuna lapsed tihti kipuvad niisamagi neid õlarihmasid lutsustama, siis LennyUP koti puhul soovitan kindlasti kasutada ka neid rihmakaitseid (Lennyl olemas ka oma tootevalikus ja võid leida ka täpselt samast kangast kui kott) – nii ei saa laps neid seadistamise rihmasid kätte ja on visuaalselt ka tegelikult ilusam.
On ka teisi kotte, mille paneeli põhja laiust saab suuremaks teha, näiteks lisades pikendused lukkudega või trukkidega, aga paralleelselt kahe eri suuruses lapsega kasutades on see LennyUPi variant siiani mugavaim, sest süsteem on põhimõtteliselt takjakinnituse riba, mille sätid õigele laiusele. Nii ei pea lisaks midagi kaasas kandma ja ei saa ka midagi ära kaotada 😀 Ühtlasi annab seda tüüpi takjaga seadistamine võimaluse tõesti laius sättida täpselt oma lapse järgi (et koti põhja toetus ulatuks võimalikult kaua just ühe põlve alt teiseni) ja ei ole piiratud ette antud variantidest.
Küll aga on eemaldatav koti kapuuts ja see teeb mulle isiklikult ainult rõõmu, sest ma tihti laste ärkvel oleku ajal eelistan kapuutsi küljest ära võtta, samuti ei lähe seda vaja väikse beebiga (kapuuts on pigem mõeldudki kasutamiseks siis, kui juba suurem laps on kandjal seljas ja jääb seal magama – sel juhul saab kapuutsiga lapse pead toetada).

IMG_6737

Siin pildil näha LennyUP kolmes eri suuruses, aga need ei ole fikseeritud ja koti saab teha täpselt lapse järgi parajaks

IMG_6714

LennyUP koti sisemine pool, mille all ääres saab koti paneeli laiust muuta takjaribaga

Edasi siis koti seadistamine kandja jaoks – õlarihmasid saab kanda nii sirgelt (nagu seljakotil) kui ka risti – kuid arvestades, et selle koti õlarihmad on pigem massiivse polsterdusega, siis see risti ei pruugi ka kõigile mugav olla. Seljarihma kõrgus on hõlpsasti muudetav ja pingutatav. Külgmised rihmad liiguvad nö kahes suunas – seda tasub silmas pidada kui kanda nii kõhul kui ka seljas,  rihmad võiks ette timmida selliselt, et kui laps kotis, siis peaksid alati pingutama suunaga ette – sest nii on kergem ja kandjal mugavam, muidugi tähendab see jälle seda, et rihmasid on rohkem kui mõnel teisel kotil.
Neile kellele ei meeldi jäiga polsterdusega pihavööd, on LennyUP täiesti ideaalne,  vöö on pehme, samas üsna lai ja toetab kenasti. Vöö peal on ka väike tasku, mis on päris asjalik, kuna on ülemisest servast kummiga ja nii hoiab kindlamalt asjad seal sees – mahutab näiteks tuubipüree/rahakoti/mähkme vms vajaliku asja.

Praegu rasedana kannan Jennit ainult seljas ja koti vöö jookseb mul kõhust kõrgemal, LennyUP on nii kandes minu jaoks mugav, vöö ei sooni ja oma suurusega jaotab lapse raskuse ka hästi ära. Seljas kandes on õlarihmad oma paksu polstriga toekad, väikse beebiga kõhul kandes on ehk kogu seda kotti mu jaoks natuke palju (ma muidugi ei ole ise ka kuigi suur) – samas ilmselt laiemate õlgadega kandjatel on see tunne teine ja parem, Teedu seljas ei mõju need rihmad nii massiivselt näiteks ja ta ei kurda ka. Lisaks on kaasas veel üks lisarihm (jep – veel üks rihm :D), millega saab väikse beebi puhul kinnituse viia kandja kõhule beebi pepu alla.
Nagu varem sai mainitud, siis kahe eri mõõdus lapsega vaheldumisi kasutamiseks on see kott väga asjalik, küll aga ei ole see maksimaalses laiuses päris “toddler” koti mõõdus ja näiteks JJ jaoks, kes on 98/104 riideid kandmas on LennyUP viimasel piiril, kuid siiski veel kasutatav, nii et teoreetiliselt võiks selle kotiga meie peres kanda nii saabuvat beebit, 80/86 suurust kandvad Jennit kui ka JJ-d.
LennyUP oli meiega kaasas Tallinna Teletorni külastades, kus juhtuski nii, et seda kasutasime mõlema lapsega ja nii mina kui Teet. Muideks, tasub teada, et kärudega teletornis üles minna ei lubatagi ja kandevahendi kaasa võtmine on seal igati hea mõte.
Suuruse muutmine käis kiirelt, seda muidugi eriti siis, kui eelnevalt umbes tead, et mis suurusesse seda timmida (sellega seoses ma natuke igatseks neil ülemistel rihmadel ka mingisuguseid “markereid” et oleks kergem meelde jätta kuidas need ühel või teisel lapsel suurusest sõltuvalt olema peaks). JJ puhul on selle teemaga peavalu vähem, sest temal on kott maksimaalselt suureks tehtud. Mõlemad Teeduga oleme LennyUPi kandmismugavusega rahul ja midagi ette heita ei ole.

IMG_6748

Tallinna teletornis

IMG_6792-1

JJ, kes kannag 98/104 suurus riideid

IMG_6820

hea turvaline lapsi autos turvatoolidesse panna kui üks on samal ajal kindlalt seljas

Viimati tegin kaasa ka Euroopa Lapsekandmise Nädala raames toimunud lapsekandjate marsi Tallinnas ja Jenni oli mul LennyUP kotiga seljas, magas seal magusasti ja mina tundsin end samuti hästi ja seda arvestades, et mul käimas 29. rasedusnädal, nii et mis sa hing veel ihkad 🙂

IMG_6836

EBW2018 Tallinna lapsekandjate marsi eel – seljas 1a8k Jenni ja kõhus 29. nädalat tema väike vend

Samas ei saa ma öelda, et see kott nüüd kindlasti absoluutselt kõigile sobib, sest inimeste kehad on ikka nii piisavalt erinevad ja erilised, et kui vähegi võimalik, siis soovitan erinevaid kotte enne ostu ka proovida, et veenduda sobivuses (eriti hea, kui seda saab teha pikemalt mitme päeva jooksul – nii on aega rahulikult seadistust omale õigeks muuta ja sättida).

Kellele ma seda kotti soovitaks? – kindlasti neile, kes tahaks ühte kotti maksimaalselt pikka aega kasutada ja neile, kel lapsed eri mõõdus aga ei taha kahte eraldi kotti soetada.

Kasulik info
– sobilik lastele, kes on suuremad kui 3.5kg (soovituslik pärast esimese elukuu täitumist) ja kaalupiiranguga kuni 20kg (pikkuse poolest sõltub kindlasti lapse kehaehitusest aga ütleks, et umbes kuni 95cm)
video LennyUP võimalustest, kus lõpus näitab ka lisarihma kasutamist väikse beebiga (soovitan vaadata aeglustusega, et paremini aru saada)
– hinnad sõltuvalt kanga valikust vahemikus 113€-300€
– osta saab Lennylambist tellides või Eestis Linalaps.ee lehelt (lapsekandmise nädala raames on Linalapse lehel soodustus Lennylambi kottidele teisipäeval ehk siis 8.05.2018).

Esimene lapsekandmisvahend – soodsalt

Lapsekandmise vahendeid on absoluutselt igas hinnaklassis, alates väga soodsatest lõpetades juba pigem fännidele-fanaatikutele suunatud mitmesadadesse või koguni tuhandetesse eurodesse küündivate hindadega. Aga kõik alustavad kusagilt ja arusaadavalt käib nende asjade soetamisega kaasas küsimus, et kas seda üldse vaja on, kas lapsele meeldib, kas endal on hea – seega, ei taheta väga suurt investeeringut esialgu teha, mis aga ei tähenda, et siis peaks valiku tegema kehvade asjade hulgast, ka soodsalt saab ja mõned enda soovitused toongi siin täna välja.
(mainin ära, et tegemist ei ole koostööpostitusega)

Liigitan siin postituses soodsa alla kandevahendid, mille hind jääb uuena ostes alla 100€, kasutatult, eriti kui on veidi viitsimist järelturgu passida, leiab hea hinnaga ka muidu kallimat kraami – aga vaatame täna neid variante, mis saab kohe ise osta, olgu siis endale või hoopis katsikukingiks.
Ahjaa, veel üks asi – kandevahendit võiks vaadelda ka samas klassis beebitarvetega nagu seda on vankrid-kärud, sest on täiesti võimalik, et hea kandevahend leiab isegi rohkem kasutust kui hoolega valitud ja valmis ostetud käru, seega, kui teed omale ostunimekirja, soovitan selle maailmaga ka veidi põhjalikumalt tutvust teha (siis ehk ei tundu enam nii ahvatlevad need 5-15€ veidrad kotilaadsed tooted, mida “kandekottidena” järelturul nii pagana tihti leida võib).

Võtan nüüd eelduseks, et kandevahendit otsitakse vastsündinule/väiksele beebile, seega võib kohe ära öelda, et pikk kootud lina oleks parim valik – miks? Sest kootud lina saab alati siduda täpselt kandja ja lapse järgi – ei ole oluline, kui väikses või suures mõõdus on laps ja kas ta ikka “mahub” – mahub-mahub.
Nii palju on aga kandja enda suurus oluline, et kui valida seda päris esimest ehk baaslina, siis keskmist kasvu inimesele on paras suurus 6 lina ehk 4.6m, väga pisikesed kandjad (xs-s) võivad vaadata ka suurus 5 ehk 4.2m ja suuremat kasvu kandjad (XL+) võivad pigem vaadata suurus 7 ehk 5.2m linasid.
Kandelinade juures on märgitud ka kanga tihedus ehk “gsm” number, algajal on selles teemas raske orienteeruda ja need numbrid ei ole päris “must-valgelt” võetavad, sest loeb ka kanga koostis, aga selline orientiir esimese lina valikul võiks olla tihedus 180-250gsm või väiksem (samas, kui ostad lina kasutatult kogenud kandjalt või asjaga päriselt kursis olevalt müüjalt ja vastavast poest, siis kuula soovitusi, mis sulle antakse konkreetsete linade kohta).
Ja miks ma ei soovita trikoolinasid? – sest nende kasutusaeg on lühem (kandja jaoks võib mugavuspiir saabuda 8-9kg juures) ja kuna trikoolinadel peab alati olema lapse taga kolm kihti kangast, siis on need paratamatult palavamad kui kootud linad. Ehk, et kui osta the one and only kandevahend, siis trikoolina see pigem e i ole.

Nii ja siin mõned valikud soodsate kootud linade kohta – neist ilmselt soodsaim ja ka järelturul levinuim lina on Amazonas, erinevate värvidega triibulised linad sobivad hästi  algajale sidujale, olenevalt lina pikkusest, soodukatest ja ostukohast võib selle lina ka uuena saada ca 35-55€ hinnavahemikus, Eestis näiteks Villapai, Linalaps, Scandikids, mujalt tellides on hetkel soodsaim hind silma jäänud Mytoysi Saksa lehel, aga seal peab siis arvestama ka postikuluga.

A-Slings-13-FD-02 1

Amazonase linad, pilt Linalapse lehet

Osade linade poolest üsna Amazonasele sarnased on ka näiteks LittleFrog linad, mille hinnad on samuti seal 50+€ ning neil on ka kord kuus mu mäletamist mööda sooduspakkumised oma lehel, seega tasub silm peal hoida (Eestis pakub LF linasid Memme.ee, kuid hetkel seal eriti valikut ei ole).

IMG_4485

LittleFrog

Üsna hiljuti hakkas kootud linasid pakkuma ka Liliputi, kel hetkel valikus 3 tooni, ei midagi liiga metsikut, aga linad ise pehmed ja alustuseks sobilikud.

Pisut põnevamate mustrite ja värvidega linad leiab näiteks Yarolt – neil on linasid ka oluliselt suurem valik ning tihedamalt tuleb peale uusi mustreid ja kangasegusid, seega, kui Amazonase linad on nö alati sobiv variant esimeseks, siis Yaro puhul peaks vaatama lina andmeid (koostis, gsm), esimeseks linaks sobib hästi puhas puuvill, mida on lihtne masinas pesta (ja pesu võib väikse beebiga kasutades ikka üks jagu ette tulla).
Yaro valikuga Eestis saab jällegi tutvuda Villapais ja Linalapses, suurim valik on Slingomama.nl lehel.

IMG_4477

Yaro

Vahepealses hinnaklassis on ka näiteks Lennylambi linad, kus sarnaselt Yarole on valik igas mõttes päris lai, aga samas peaks nii leiduma seal ka miskit igale maitsele – Lennylambi linasid saab tellida nii nende kodulehelt kui ka Linalapsest.

IMG_4472

Lennylamb

Kui eelarve lubab, siis 85€ eest saab imeliselt pehmed Pure Baby Love linad, olles katsunud palju erinevaid variante, siis PBL on vist tõesti siiani pehmeim lina ja seepärast just eriliselt sobilik vastsündinule. Kül aga ei ole neil põnevaid mustreid-kirevaid värve vaid valikus on ühevärvilised malbes toonis linad. Neid linasid saab PBL lehelt või Eestis Villapaist.

IMG_4464

Pure Baby Love

Need vähesed välja toodud variandid oleks mu valikud linade osas, kui aga on kindel soov ja plaan, et vaja on ikka kandekotti, siis ka selle saab kätte päris hea hinnaga ja samas ei pea järgi andma lapse või enda heaolus.
Koti puhul peab muidugi arvestama, et need on tehtud ikka teatud “standard” inimest silmas pidades ja ei pruugi kõik mudelid kõigile ühtviisi hästi sobida, seega, kui saad, mine proovi erinevaid – üks selline võimalus on näiteks minna kandmisnõustaja juurde, kellel siis erinevad variandid kohapeal olemas on.
Veel üks oluline asi on kottide juures vaja ära mainida – kasutusaeg! Paljudel kottidel on see märgitud kilodes nt 3.5-15/20kg kuid tegelikult sellest kaalupiirangust varem tuleb ette hoopis lapse pikkus – enamus standard suuruses kotte (need, mis ei ole spetsiaalselt mõeldud suurematele lastele või ei oma selleks tarbeks lisasid) jäävad väikseks siis kui laps on 85-90cm pikk ja seda olenemata tema kaalust, sest lihtsalt koti põhi ei paku enam piisavalt toetust (suurema lapse puhul on piisav toetus poole reieni, alla selle on juba väike).
Ja veel, et mida koti valimisel vältida – ma soovitan valikust eemaldada kõik variandid, mis pakuvad selg vastu kandjat kandmise võimalust – see ei ole lapsele ei emotsionaalselt ega füüsiliselt hea (paljud taoliste kottide kasutajad kasutavad neid ka valesti, pannes nägu välja poole asendisse pea vastsündinuid, kuigi enamus nende kottide tootjad on soovitanud seda 5 või isegi 6+ kuu vanuselt alles – ja samas, siis võib juba lapse ka kotiga selga või puusale panna, nii et sel võimalusel ei olegi tegelikult mõtet).

Aga ilmselt turu parima hinna-kvaliteedi suhtega kandekott, mis sobib alates sünnist (st 3.5kg) on Amazonase Smart Carrier. See on hästi lihtne nii disainilt kui olemuselt, ei vaja beebisisu kasutamist vaid “venib” lapse kasvades temaga kaasa. Rihmad on mõne teise kotiga võrreldes veidi kitsamad, aga samas on need korraliku pehmendusega ning kanda saab rihmasid ka seljal risti, kui nii mugavam on. Kohe kaasas on koti küljes kapuuts, mille saab panna magavale lapsele peale toeks, rihmade kaitsed (kui juhtub olema laps, kes muidu rihmasid lutsutama kipub – ja nad tihti kipuvad :D) ning ka väike hoiukott.
Kui kõigi nende plusside juures üldse mingi miinus välja tuua, siis ehk see, et ta jääb veidi varem väikseks kui mõni teine kott, pigem seal max 85cm samas on see super variant alustamiseks.
Eestis leiab Smart Carrier kotte Linalapsest, Villapaist, Scandikidsist, hetkel hea hinnaga ka Mytoysist tellides.

IMG_4468.JPG

Amazonas Smart Carrier

Lisaks võiks välja tuua veel kolm kotti, aga nende hinna juures mängib rolli soodukate leidmine (st mõnes kohas on ka üle 100€ täishind)
Manduca – kott, millel on küljes kapuuts, kohe sisseehitatud beebisisu ja seega kasutatav ka juba vastsündinuga (3.5kg) ning hiljem võimalus juurde osta ka paneeli laiendused, mis teevad koti kasutatavaks pikemalt ka suurema lapsega. Manduca ei näe ka kuigi edev välja, kuid on igati mugav kott ja üsna lihtne kasutada – esialgu see beebisisu võib tunduda “ettevõtmisena”, aga kõik on õpitav 🙂 Kuna see sisu ei käi koti küljest ära vaid selle saab kasutusaja lõppedes lihtsalt kokku rullida koti sisse, siis on alati kindel, et näiteks kotti edasi müües või järgmisele lapsele hoides, ei lähe midagi kaduma.
Leidsin hea hinnaga Manducad praegu Linalapsest ja taas Mytoysist. 

Bondolino – on selline teistest pisut erinev kott, sest kui vöö on nagu vöö ikka (kuigi kinnitus on takjariba ja mitte pannal), siis õlarihmad ei ole samuti pandlaga vaid hoopis seotavad. Beebisisu sel vaja ei ole, sest paneel käib kitsamaks – laiemaks vastavalt lapse kasvule. Bondolino suur boonus ongi see seotav lahendus, sest kui peres kandja vahetub tihti, siis pannaldega kott tuleb iga kord vastavalt kandjale ümber seadistada, Bondolino paelad seod aga alati kandja järgi ja lisa seadistamist vaja ei ole.
Lisaks on olemas Bondolinol ka mudel eriti peenikese pihaga kandjatele – Bondolino Slim-Fit.
Hinnad on 100€  ringis, soodukatega alates 80€, näiteks Linalapses

Ja viimaks mainin ära veel Ergobaby Original mudeli, sest see on üsna populaarne, müügikohti on pigem palju ning liikumas on seda ka järelturul. Original mudel vajab vastsündinuga kasutades ka lisa beebisisu, mis meenutab väikest pampu ning sellele tasub siis kotti ostes tähelepanu pöörata, et kas see on komplektis või tuleb lisaks osta. Samas, kott on mugav, kestab kenasti sinna ca 90cm kasvu kanti ning on lihtne kasutada (eriti pärast beebisisu vajadust), meil oli see kott kõige esimene kandevahend Jennil ja väga meeldis.
Hinna osas, tasub soodukaid passida, Mytoysis on hetkel beebisisuga komplekt alla 90€, Eestis on neid kotte näiteks Loodusperes, aga ka Kidzoneis jms. Kuna Ergosid tehakse palju järgi, siis igasugused kahtlased hiinakad ma välistaks tellimiseks, sest puudub igasugune kindlus, mis materjale on kasutatud (mida laps nt pärast lutsutab) või kas pandlad raskuse all vastu peavad.

IMG_4494-1

Üleval väiksel pildil Bondolino, alumisel väiksel Ergobaby Original koos beebisisuga ja suuremal pildil Manduca

Soodsamas hinnaklassis leiab ka rõngaslinasid, mis tihti vastsündinuga kasutades on kandjatele meelepärased, samas, ma isiklikult eelistan lapse raskuse jaotumist kahele õlale.
Rõngaslinad näevad välja “lihtsamad” kui nad ehk tegelikult on, st et ka nende kasutamist tuleb õppida ja kindlaid nippe silmas pidada, et kasutamine oleks võimalikult mugav ja ka turvaline. Rõngaslinasid on nii Amazonasel, Yarol, Lennylambil, PBL jne jne, küll aga liigub ka igasugu mitte nii kvaliteetseid variante, siinkohal mainikski ära, et vältida tasub rõngaslinu, kus rõngad on plastikust ja/või kandiga (st rõngas pole sile ja kangas liigub sealt kehvemini läbi, raske pingutada). Valiku rõngaslinasid leiab Linalapsest, Liliputilt, mõned väga soodsalt Mytoysist 

IMG_4498-1

Ülemine sinine on Liliputi rõngaslina, alumine Amazonas ja hall Lennylamb

Ka mitmed ruutlinad on vastsündinuga kasutatavad ja hinnaklassi poolest alla 100€, aga siin siis soovitan valida need variandid, kus õlapaelad on võimalik õlgadele laiali tõmmata ning seljapaneeli saab vastavalt lapse kasvule teha siis väiksemaks-suuremaks. Ruutlina puhul on siis nii pihavöö kui ka õlapaelad seotavad, jällegi mugav, kui kandja vahetub tihti. Näiteks Hoppediži ruutlina on üks sobilikest.

EDIT:
Lühidalt nimekiri ka neist headest vahenditest, mis nii soodsad pole, aga kui eelarve lubab, siis tasub kaalumist:
Kandekottidest Tula Free to Grow, mis ei vaja beebisisu ja mida saab vastavalt lapse suurusele siis väiksemaks-suuremaks seadistada ning see teeb kasutamise kiiremaks ja veidi ka lihtsamaks. Samtui Tula standard/baby, mis küll ca 68-70cm pikkuseni vajab lisaks beebisisu, aga mis muidu samuti mugav ja ilus – FTG kui standard sobivad kasutamiseks kuni laps on ca 85-90cm pikk, kanda saab kõhul ja seljas (puusal ei).
Lennylambil on sarnaselt FTG-le sisu mitte vajav kott LennyUP, see kestab isegi kauem ja peaks sobima ka veidi üle 90cm lapsele, materjalid on väga pehmed, sest kotid tehtud kandelina kangastest, kuid see teeb need ka veidi paksemaks. Lisaks on neil ka oma nn standard suuruses kott, mis siis sobilik alates 5+kg ja ka pigem pikkuse poolest 68-70cm ning sellega saab ka puusal kanda.
Ergobaby mudelitest soovitaksin ainult Originali ja Adapti – see on nende beebisisuta mudel, mis kasvab koos lapsega, aga ka kuni 85-90cm, saab kanda nii kõhul, seljas kui ka puusal.
Hästi pika kasutusajaga on ka Liliputi kott, mis sobib sisseehitatud beebisisuga alates sünnist, siis sisuta edasi nn standard koti aja ning kuna kotil on kaasas ka nn suure lapse laiendused, siis saab selle teha ka sobilikuks üle 90cm lapsele (toddler kandevahenditest kirjutan ka veel eraldi).

Kes soovib veidi edevamaid või huvitavamaid kangasegusid linamaailmas katsetada, siis tasub vaadata Oscha valikut ning hinaklassi poolest veel edasi ka Artipoppe linasid, aga miks mitte ka Solnce ja paljud paljud teised – põnevate linade otsimiseks hea koht on selline hiigelandmebaas nimega Slingofest.

Ühesõnaga, valikut on ja mitte vähe, seega valige hästi ja mõnusat kandmist!

IMG_4506

 

 

Natuke kõigest

Nii mõnigi postitus ootab oma järge, aga täna mõtlesin, et kirjutan lihtsalt veidi sellest, mis meil viimasel ajal siin päevakorras on olnud – kõigest natuke 🙂

Värskeim sündmus on muidugi see, et mõlemad lapsed on haiged, köhas-nohus. Esialgu tundus, et Jennil asi hammastes, mis viimased nädal aega on talle põrguvalu teinud, aga nüüd on JJ ka köhaga maas (no tegelt jookseb mööda tuba ringi siiski) ja ei teagi, mis see siis päriselt on või ei ole. Teeme auru, määrime hanerasvaga ja loodame parimat. JJ-st on muidugi ses osas ka kahju, et ta niiiii tahaks lasteaeda, aga nüüd ei saa.

Lasteaed on ka muidugi päevakorras jah, paar nädalat tagasi kaalusin juba varianti, et lõpetame ära, positiivne algus oli muutunud nutuks. Algas hommikul nutuga, et ei taha minna, lasteaeda jõudes küll läks üle, kuid enne lõunaund hakkas jälle pihta, nutt ja igasuguse magama jäämise vastu protest, endal silmad pool kinni. Käisime muudkui sellel nutval lapsel järgi ja siis oligi tunne, et milleks, lõpetame ära, sest see poolest päevast hingepõhjani nuuksuva lapse koju toomine ei olnud mingi lahe osa päevast. Otsustasimegi, et ok, anname ühe nädala veel võimaluse asjal muutuda ja kui ei õnnestu, siis teeme vähemalt pausi ja vaatame, mis saab. Aga siis, üle öö, kõik muutus, hommikuti polnud enam nuttu, läks rahulikult koos issiga, olin siis valmis, et ok, lõunapaiku helistatakse, aga ei midagi, siis olin valmis, et pärast und helistatakse (kuna JJ ärkas vahel nuuksudes), aga ikka ei midagi, kuniks Teet läks peale tööd järgi ja sai kuulda, et JJ-l oli tore päev ilma ühegi pisarata.
Olime valmis, et see oli ühekordne vedamine, aga ei – sealt edasi ongi lasteaed olnud tore, nii tore, et kui täna pidi JJ siis köhaga koju jääma, nuttis ta hoopis seepärast.
Eks näis, mis see haiguse paus nüüd siis aias käimisele teeb ja kas teeb.

Lasteaias käib JJ muidu 4 päeva nädalas, ühe päeva oleme jätnud vabaks ja sel päeval käime tavaliselt temaga ratsutamas. See valik tundub, et sai tehtud küll väga õige, sest talle nii meeldib seal. Eriti hea meel on näha, et ta tõesti tahab aidata ka oma poni ettevalmistamises – tuua sadul, harjata, kapju puhastada, nii asjalikult on abiks. Poni seljas teeb ta tunnis päris palju kaasa, aga kuna see on vahetult enne lõunaund (ja see uni on JJ jaoks jätkuvalt olulises rollis), siis tihti läheb nii, et tunni lõpu poole hakkab ta väsima ja ei taha enam kaasa teha. Enamasti me siis lõpetamegi, et meelde jääks ikka positiivne emotsioon. Aga kes on kahelnud, et kas 2-3 aastasega võiks ratsutamise ja hobustega tutvuma minna, siis mina küll soovitan meie kogemuse põhjal.

Jenniga oleme praegu pigem kodused olnud, kuna JJ aiaga harjutamine tähendas, et meie päevakava võis hoobilt muutuda ja oli tarvis pigem kodus stardivalmis olla, siis ei läinud ka kuskile ringi või trenni.
Trenni muidugi teeb see preili meil kodus ka, kui seda nii võib nimetada, temas see ahviaasta annab küll tunda 😀 Ei ole kohta, kuhu ta ei roniks ja ta on päriselt nii kohutavalt osav, et me vahel lihtsalt vaatame ja imestame. Kõndimisest on saanud jooksmine, lemmik on muidugi vennaga koos joosta ja möllata – seega tema nende haiguspäevade üle liiga palju vist ei kurvasta.
Vahepeal oli Jennil täielik kärustreik, mitte ühelgi juhul ei soovinud ta kärusse minna. Lõunauinakud tulid jälle linas või kotis, see pani mind mõtlema, et oleks aeg oma olemas olev kollektsioon välja vahetada, eesmärgiks toekamad linad muretseda. Nii saigi tehtud ja nüüd meil mitu lina mille tihedus ehk gsm 270-320, osad alles nii värsked, et vajavad veel sissetöötamist, aga proovides tundub, et mõte oli õige ja mugavust on jälle juures.
Praegu nohusena on tal ka parem linas magada, sest pikali olles ei lase see nohu just liiga hästi hingata ja ajab ka köhima.

Lapsekandmisega seotult oleme koos Kadriga, kes on muideks sertifitseeritud nõustaja selles vallas, teinud FB lapsekandmise grupis live ülekandeid, kus oleme erineivaid lapsekandmist puudutavaid teemasid ja küsimusi käsitlenud. Eelmisel korral rääkisime rohkem linadest ja tuleval nädalal on plaan teha live, kus juttu rohkem kandekottidest, nii et, keda huvitab ja kes seal grupis veel pole, tulge liituge.
Kodu on meil oma suurepärase valgusega nagu loodud “telestuudioks”, aga kolimise plaani peame siiani, sest tahaks ruumi lastele veidi juurde, seega, kes otsib omale linna parima vaatega kodu, siis meie oma on saadaval (siit näeb kuulutust).

Plaanidest veel nii palju, et jätkame koos sõpradega meie traditsiooniks saanud 3 pere jõulupildistamist. Siiani oleme iga aasta teinud ajutise “stuudio” selleks tarbeks meie koju (sest noh, imeline valgus eks), aga sel korral otsustasime proovida, et kuidas oleks, kui laseks pildid teha hoopis õues, Nii käibki praegu soojade, aga ilusate ja natuke jõuluste outfittide otsimine ja ostmine, ühtteist mul juba lastele olemas ka, loodame nüüd, et sessiooni päeval ilmaga veaks 😀
Eelmisel aastal ma avastasin selle võimaluse viimasel minutil enne jõule, aga sel aastal tean arvestada, et oma jõulukaardid teeme netis Omniva lehel, nii et kel huvi, siis tasub uurida siit (lahe, seal saab kujundada lisaks postkaardile ka oma margi!).

Ja veel kaugemates plaanides mõlgub mõttes kevadine perereis, aga selles osas olen hetkel üsna nõutu, sest valik oleks esimeses hoos jälle Cambrils, kuid hetkel see segadus Kataloonia vs Hispaania osas ei kutsu just pileteid ostma, eks näis, tuleb seda olukorda jälgida ilmselgelt.
Reisimisega seoses ootab oma järge ka Mountain Buggy  ideaalse reisikäru  – Nano, arvustus, loodan selle järgmiseks teieni tuua, sest selle käru puhul pean küll tunnistama, et minu algne skeptilisus on pigem vaimustusega vahetunud, aga sellest siis juba õige pea pikemalt 😉

Siuksed lood ja tegemised meil siis praegu, nüüd siis jälle lastele auru tegema, aga olge te ikka terved ja hoidke end!

IMG_0721

Siis kui ma käisin Minu Väike Maailm poes Kadri juures ja JJ end seal sisse seadis 😀

IMG_0724

Siis kui pere käis trummi ostmas

IMG_1059

Siis kui kollipoisi selga seod ja ütled, et teeme pilti, ole normaalselt

IMG_0852

Siis kui kärus ei magata

FullSizeRender-52

Siis kui teeme linasidumise väljakutset ja õpime lõpuks 31 erinevat sidust (siin mõned näha)

IMG_1291-1

Siis kui uued linad saabusid

IMG_0908

Siis kui fotosessiooni mütsi proovisime

IMG_0924

Siis kui Jenni end Mounutain Buggy Nano reisikärus mugavalt tundis

IMG_1290

Siis kui terveks tahaks saada

Lapsekandmine: LennyLamb parka

Ilmad on juba mõnda aega jahedad või noh, sel aastal ongi ühtlaselt jahedad olnud, aga nüüd on see aeg, kus paljud lapsekandjad mõtlevad, kuidas kõige mugavamalt ja soojemalt õues käidud saaks. Eks neid variante on erinevaid ja saab hakkama ka ilma spetsiaalsete asjadeta, kuid ma otsustasin sel aastal proovida lapsekandmise jopet ning pärast pikka kaalumist tellisin selle LennyLambilt.

Mul olid valikus Mamalia villane mantel, Angel-Wings parka ja see sama LennyLamb – mu jaoks oli oluline, et lisaks praktilisusele näeks see jope või mantel ka niisama kena välja ning sobituks mu üldise riietusstiiliga. Populaarne valik on ka Liliputi jope, kuid selle värvid koos mustriliste taskutega mind ei kõnetanud, veel tellitakse üsna soodsalt jopesid ühelt vene saidilt. Funktsionaalsuselt on need valikud kõik väga sarnased, saab last kanda nii kõhul kui seljas (neil vene omadel seljas ei saa), aga välimuselt üpris erinevad. LL parka tundus olevat kõige rohkem minu maitsele ning seda nüüd kasutades ei ole ma pidanud oma valikus pettuma.

Mulle meeldib, et see parka on sellisest riidesest materjalist, ma igapäevaselt ei tahaks väga näiteks softshell jopega käia ja paljud need spets joped just sellest on. Paduvihma see LL parka ilmselt ära ei kannata, aga väikse sabina peab ilusti kinni. Vooder on fliisist ja mulle see sobib hästi.
Palju küsitakse, et kas see on mõeldud kevad-sügiseks või talveks – sellele on tegelikult raske vastata, sest inimesed on erinevad ja sellega seoses ka nende soojalembus või külmataluvus. Ma saan öelda, kuidas mina seda kasutada plaanin. Hetkel käin sellega nii, et all on vaid t-särk või õhuke pluus, kui läheb külmemaks, siis saab panna juurde teise soojema kihi, aga väga üle ei ole mõtet pingutada, sest kui laps on koos minuga jope sees, siis meie kahe kehad koos soojendavad juba seda olemist päris märkimisväärselt. Seega, kui ilmad on talvel seal -10C ringis, siis saan ma hakkama, sellest külmemaga tuleb kihte kas rohkem panna või pigem mitte õue tuiama minna. Arvestama peab ka sellega, et last kandes ja liikudes hakkab soojem kui ilma lapseta, seega niisama talvejopeks ma seda ei võtaks, lapsekandmiseks aga ideaalne.

See LennyLambi parka on kantav mitmet moodi: tavalise jopena, last kõhul kandes, last seljal kandes, tandemkandmisel ja ka rasedana. Kaasas on kaks vaheosa, mis käivad siis õhule ja seljale, ning üks kapuuts, mida lapsele pähe panna. Seljal on topelt riie selleks puhuks kui last seljas kanda ja muidu külm sealt avast sisse võiks lipsata, muul ajal on see ava magnetitega kinni. Kuna keskosa on kummiga ja selle saab päris laiaks teha, siis väiksematel rasedatel pole kõhuga kandmise ajal tõenäoliselt isegi lisasiilu vaja kasutada.
Jopel saab omale parajaks timmida keskosa, kapuutsi, varrukate otsade laiust, samuti vaheosade laiust.
Värve on kolm – tumesinine, must ja khaki. Ma ostsin esialgu tumesinise ja kuigi ma olin sellega rahul, siis jäi see khaki toon kripeldama ning otsustasin ära vahetada ja olen nüüd veel rohkem rahul, sest see on ikka rohkem minu värv kuidagi. Minul on kapuutside sisud nende nö standrad mustriga ruudulised, aga saab tellida ka sellest erineva sisuga, need valikud on näha LL kodulehel parkade juures.
Selle jope juures on äge ka see, et tegemist on unisex mudeliga, kui keskelt need kummid järele lasta ja lõige sirgemaks sellega teha, siis sobib see suurepäraselt ka meestele kandmiseks.
Suurused on alates XS-6XL, seega peaks kõik omale sobiva leidma. Numbrit valides soovitan võtta LL mõõdutabel ja võrrelda nende parkade mõõte oma olemas oleva paraja parka/jope mõõtudega. Lapsekandmise jope ei pea olema tava jopest suurem, kuna vajalikku lisaruumi annavadki need vaheosad (piltidel on mul seljas suurus xs).

Veel meeldib mulle selle parka juures, et sel on väga palju taskuid, kokku lausa 7, kuhu on hea kõik vajalik ära paigutada, et tegelikult mingit väiksemat kotti polegi tarvis väga kaasas kanda 😀
Ainsa miinusena mainiksin seda, et kapuuts ei käi ära, mida ehk tahaks siis ära võtta, kui laps seljas on, samas saab selle kokku rullida ja see ei jää lapsele ette.

Hind on ca 180€ ja tellida saab linalaps.ee või lennylamb.com 

IMG_0188

FullSizeRender-49FullSizeRender-50

FullSizeRender-51

tavalise jopena

IMG_02j57

Rahvusvaheline lapsekandmisnädal ja eilne expo

Kes veel ei tea, siis eilsega algas rahvusvaheline lapsekandmisnädal ja sellega seoses toimub üle maailma igasuguseid lahedaid temaatilisi üritusi. Ka meie siin Eestis otsustasime miskit korraldada ja nii toimuski üli vahva “Linafännide expo”, millest saadud positiivsed emotsioonid ei taha veel tänagi vaibuda.

See expo mõte tuli mõnda aega tagasi, kui vaatasin, et meil on päris äge fännikogukond tekkinud, kellel on lihtsalt maru lahedad linade-kottide kollektsioonid, aga mida keegi teine mujal kui piltidel või üksteisel külas käies ei näe. Lisaks tundus, et oleks vaja ühte sellist kohta-kokkusaamist, kus juba kogemustega lapsekandjad saaks neid jagada nendega, kes alles lapsekandmisega alustamas ja esimesi valikuid tegemas.
Ja nii sündiski plaan, et teeme “expo” ja toome oma kogud teistele näitamiseks ja proovimiseks.

Eks oli korra hirm hinges, et äkki kedagi ei huvita ja oleme seal omakeskis, aga tegelikult oleks meil fännidel ka siis väga tore olnud, kuid see hirm oli asjatu. Rahvast tuli ikka täiesti üle ootuste palju, oli neid, kes tulid oma väikelastega, neid, kel beebid vaid mõnenädalased ja needki, kel beebi alles kõhus.
Vaadati linasid, kes said need proovisid – nii mõnigi elus esimest korda ja kes soovis, sai ka ostu sooritada või minna koju kindlama teadmisega, et milline kandmisvahend nende perre tuleb soetada.
Meie sertifitseeritud lapsekandmisnõustaja Kadri juurde oli lausa järjekord neist, kes soovisid juhendamist, aga tundus, et paljud said oma nõu ja proovimised tehtud ka lihtsalt teiste lapsekandjate abiga.

Aeg eile seal lendas, ma plaanisin kohe alguses, et tunnikese näitan ja jutustan ja siis lähen omale kohvi otsima, kui siis korraks sain mahti kella vaadata, et kas nüüd oleks paras hetk turgutust ostma minna, pidin üllatusest pikali kukkuma – kell oli saanud juba 14.00 ja meil vaid tunnike hoopis jäänud kogu üritust pidada. Ma tõesti ei tea, kuidas need neli tundi seal nõnda kadusid, aga no pidevalt oli nii palju tegemist ja nii tore, et nii oleks see võinud vist veel pool päeva edasi kesta. Samas, kui lõpuks asjad kokku pakkisime, siis oli selline tunne nagu oleks kuskilt maratonilt tulnud, väsimus, rõõm, rahulolu ja soov kuskil natuke pikutada ja puhata sellest hästi intensiivsest suhtlemisest 🙂

Ma tõesti loodan, et sellisest kohtumisest oli kasu ja kuna juba on olnud kuulda soovi, et midagi taolist võiks veel toimuda, siis ehk õnnestub kevadel taas expo teha ja ehk siis veel paremalt, mugavamalt ja suuremalt.

Aitäh kõigile osalejatele, aga kindlasti hoidke silm peal Lapsekandmise FB grupis, sest sellega ei ole lapsekandmisnädala üritused läbi ja näiteks laupäeval ootab ees midagi eriti lahedat ning lõbusat, kuhu kõik Tallinas olevad lapsekandjad on väga-väga oodatud (info selle kohta samuti grupis).

Mõnusat lapsekandmist kõigile!

IMG_9963

Kuna pilti teha polnud tegelikult mul eriti mahti, siis panin kokku paar klõpsu, mis üsna alguses said tehtud, lisaks Villapaist Iti tehtud pilt minust mu nurgakeses. Ja nagu piltidelt näha, meil oli lõbus, isegi tantsida sai! (ps mul on seljal nukk ja mitte päris beebi :D)