22+1 ja ÄE visiit

Märkamatult on üle poole ootuse ajast juba möödas, hetkel on käimas see aeg, kus peaaegu võiks unustada, et rase olen. Olemine on hea, reisi ajal läks üle ka sagedane iiveldus ja hetkel pole mingied uusi vaevusi lisandunud ka.

Küll aga ei lase see väike preili end kuidagi seal kõhus unustada, tegemist on ühe väga aktiivse beebiga mu meelest, sest no ringi sipleb ta päris jõuliselt. Kui käisime loote anatoomia ultrahelis, siis muidugi selleks ajaks oli ta end maksimaalselt kokku pakkinud ja kätt hoidis ka näo ees. Arstil oli tükk tegemist, et teda natukenegi seal liigutama panna ja paremas asendis kõik vajalik üle vaadata. Vajalikud mõõtmised ja kontrollid saidki tehtud, lisaks oli preili nõus küll oma sugu näitama, kuid nägu saimegi vaid vilksamisi sealt käe tagant näha ja mingit väga head pilti kaasa ei tulnud. Samas, see mind väga ei kurvasta ka, sest ma ütlen ausalt, et ega ma ei istu ja ei sirvi näiteks JJ ootamise ajal tehtud UH pilte, kui laps käes, mis siis neist UH piltidest enam eks 😀

Kaalu on ka nüüd juurde tulnud, viimase 1,5 kuuga siis 3kg, aga kuna ma esialgu iiveldusega kaalu hoopis kaotasin, siis hetkel näitab kaal, et võrreldes arvele võtmise ajal olnud kaalunumbriga, on juurde tulnud +1kg, seega hetkel 58kg.
Täna mõõdetud EPK oli 18cm, beebi südamelöögid 140-150 lööki minutis ja minul vererõhk normis.
Kuna enne reisi mul iiveldus üle kuidagi ei läinud, siis lähiajal on plaanis ka see GTT lõpuks ära teha, kaua see glükoosijook tervitab mind iga kord kui külmiku ukse avan 😛

Mainida tahaks ka seda, et see meie reis mõjus mulle kuidagi eriti hästi. Seal sooja käes sai palju rohkem liigutud ja õues päikse käes oldud, head sööki söödud ja kõik see oli kuidagi nii kosutav, loodan seda aktiivsust nüüd kodus ka jätkata (kaasa aitaks muidugi, kui ilm siin ka vähekenegi soojemaks läheks). Enesetunne oli nii hea, et kui üks päev Teedu ja JJ-ga poodi hakkasime jalutama, siis pakkusin Teedule, et äkki ma laenutan sealt meie majutusest ratta ja tulen sellega – Teet vaatas mind suht suu lahti ja küsis, et kas ma rase ei ole v? 😀 😀 Ja samalt käigult tagasi tulles läksime mööda batuutidest, kus rahvas hüppas ja ma ütlesin Teedule, et oh, võiks ju ka minna – sel korral sain ise ka suht kiirelt aru, et olin “midagi” ära unustanud.
Lendamine ei olnud ka kuigi ebamugav, jõin vett, jalas olid CEPi kompressioon põlvikud ja liikuda püüdsin ka (nagu arvasingi, siis vee joomine ise tingib juba selle, et pead näiteks wc vahet liikuma). Nii palju kui võimalik oli, hoidsin ka jalgu istmel, mis enesetundele hästi mõjus (meil oli see võimalik, kuna saime enda juurde vaba istme, kus ka JJ sai lennu ajal tegutseda).
Ma ütlen ausalt, et need alguse mured jätsid oma jälje päris pikaks ajaks ja see hirm, et kui ma lähen kodust välja ja rohkem liigutan/pingutan, võib kuidagi kehvasti mõjuda, oli päris pikalt. Õnneks tundub, et nüüd on see hirm taandunud ja saab jälle elu rohkem elada 😀

Edasi on plaan hakata ka tasapisi ITK perekooli külastama, suur osa loenguid on meil läbi käidud ja ma neid korrata ei plaani, küll aga regasin end juba paari jooga-vestlusringi, lisaks tahaks käia vähemalt mingis sünnituse teemalises loengus ja kuigi meil JJ imetamisega probleeme polnud, siis oma kindlustunde tõstmiseks tahan sel korral minna ka imetamise loengusse.
Vaatasin, et ITK-s on nüüd ka sünnitusjärgne vestlusring (tegelikult oli vist ikka varem ka see juba), aga see on neil mõeldud juba sünnitanud naistele, kes võivad sinna minna koos beebidega. Ma ütlen päris ausalt, et minu meelest oleks sellist loengut täitsa eraldi vaja, mis seda sünnitusjärgset perioodi kataks ja oleks siiski mõeldud veel enne sünnitust ära käimiseks, sest just selles osas tundsin end pärast JJ sündi kõige vähem ette valmistunult. Ja ühtlasi, kui oled juba kodus mingite asjadega veidi kimpus, siis viimane koht, kuhu sa minna tahad koos vastsündinuga on mingi vestlusring – tahaks ikka ette valmistuda, mitte tagantjärgi.
Aga eks näis, kas leian veel midagi huvi pakkuvat. Rasedate vesivõimlemine tunduks ka tore ja oleks meil kohe kodu kõrval, aga no sinna vist võimatu aega saada ehk on kasuks siis lihtsalt koos JJ-ga basseinis käimine ka siiski. Saame näha.

ps. kui keegi teab toredaid kohti, kus on asjalik rasedate jooga/võimlemine (soovitatavalt Tallinnas ja kesklinna kandis) siis andke märku!

Ilusat ootust ka teistele ootajatele!

kõht_22+1

Rasedana reisile

Omast kogemusest ja ka mitmetelt veebilehtedelt leitava info kohaselt on parim aeg reisimiseks 2. trimester. Varem lendamine ei pruugi olla normaalse raseduse puhul ohtlik, küll aga ebamugav. Näiteks ei kujuta ma eriti ette, et oleks siin oma okseralli ajal tahtnud kuskile lendama minna või üldse kodust välja 😀 Hiljem ei ole lendamine keelatud, aga on jällegi lihtsalt ebamugavam – noh näiteks suure kõhuga pikalt ühe kitsa koha peal istumine ei olnud eelmise raseduse lõpusirgel kindlasti mu lemmik tegevus.
Kui on plaanis siiski lennata 3. trimestril, siis tasub üle vaadata konkreetse lennufirma nõuded rasedale, eriti, et millisest rasedusnädalast on kohustuslik kaasa võtta ka arstitõend ja millal enam üldse lennata ei tohiks (enamasti on see piir 36-37 nädalat), olenevalt lennufirmadest võivad need nõuded erineda, ka on nõuded erinevad, kui rase ootab rohkem kui ühte last. Kui Sul on kõht ikka päris suur, siis võiks olenemata rasedusnädalatest siiski kaasa võtta inglisekeelse arstitõendi, et mitmes nädal käimas on ja millal tähtaeg, seda siis selleks, et vältida võimalikku lisa stressi kuskil lennujaamas, mis võib kaasneda lennufirma töötajatele oma Eesti rasedakaardilt info tõlkimisega. Panen siia mõnede lennufirmade rasedatele reisijatele mõeldud infoga lehed: AirBaltic, Ryanair, Nordic Aviation Group, Finnair, Lufthansa, KLM.

JJ-d oodates käisime me Pariisis Tour de France’i viimast etappi vaatamas, nädalaid oli mul siis ca 18. See oli üsna mõnus aeg, sest iiveldusega olin enam-vähem ühele poole saanud, kõhtu polnud veel peaaegu nähagi- ja üldse siuke “elu ilusaim aeg”. Ainuke asi oli see, et too kord oli maru kuum juuli ja väga pikalt ma kuskil lõõskava päikese all kõmpida ei jaksanud.
Sel korral on meil reis jälle sattunud sinna 20. nädala kanti, mille üle on mul ainult hea meel, eriti arvestades seda, et reis oli meil planeeritud juba enne, kui tulid uudised perelisast. Kuna meil see algus oli veidi konarlik, siis plaanin ma nüüd igasugused soovitused kasutusele võtta, et end maksimaalselt hästi tunda.

Lennukis
– võimalusel vali iste, mis on vahekäigu ääres, et pääseksid kergemini liikuma
– joo vett (osta veepudel kohe lennujaamast kaasa), rasedal on vedeliku puudus ja sellest tingitud tursed kerged tekkima
– liigu, soovitused, mida mina lugenud olen ütlevad, et rase võiks end liigutada iga poole tunni tagant, no kui päris nii tihti ei tihka, siis vähemalt iga tunni tagant küll (noh, tõenäoliselt, kui järgida eelmist punkti ja piisavalt juua, siis tulebki vetsu vahet liikuda 🙂 )
– isegi kui on toitlustusega lend, siis soovitan endale kaasa võtta midagi näksimist
– kasuta tugisukki või põlvikuid. Kui JJ-d ootasin, siis pärast õhtut spaas oli mul jama tursetega, jalad olid nagu elevantsil, ostsime selleks puhuks kompressioon põlvikud ja need on mul siiani alles. Pean ka oma ämmaemandaga nõu, kui ta arvab ka, et võiks neid lennukis samuti kasutada, siis seda ka teen. Need on siis abiks veeni trombide tekke vastu.
– mugavad riided ja jalanõud. Minul on plaan panna mugavad püksid, mis kõhtu kuidagi ei sooni, üks HM rasedapluus, millega kõht kenasti kaetud ja peale panen ilmselt teksatagi ning jalga tennised. Kuna minek on aprillis ja vastu ööd, siis kaela panen ka suure salli, mida hea ümber endale tõmmata, kui jahe peaks hakkama.
– kui reisid üksi, siis arvesta, et kas jaksad suurt käsipagasi kohvrit ise näiteks üles riiulile tõsta  või sellega kuskilt treppidest üles-alla liikuda, kui pigem ei jaksa, siis on mõistlik ka väiksem kohver ära anda ja lennuki salongi vaid käekott kaasa võtta.

Ka kaasa pakitava riietuse osas on põhirõhk mugavusel, minu lemmikud raseduse ajal on igasugused kleidid (nii lühemad kui ka mõnusad maxikleidid), kleitide juurde on mul alati ka mõned retuusid ja mugavad kingad. Kui on ees päiksereis, siis ei tasuks unustada ka mütsi ja sobivaid bikiine (slliseid, mis kõhule liiga ei tee ja ühtlasi ka suurenenud rinnapartii ära mahutavad). Meeles tasub hoida ka, et otse kõhule ei peaks eriti päikest võtma ja parem on kõhul hoida õhukest salli vms.

Kaasa peaks kindlasti võtma oma rasedakaardi (seda peaks üldse pidevalt endaga kaasas kandma), lisaks siis Euroopa ravikindlustuskaart (mille saab endale tasuta koju tellida Haigekassa veebist) ja teha tuleb kindlasti ka reisikindlustus (nii meditsiiniabi kui ka reisitõrge, kui peaks tekkima mingi probleem, mis reisiplaanidele pidurit tõmbab) – loe kindlasti kindlustuse tingimusi, näiteks paljudel juhtudel on küll rasedale antav esmaabi kindlustuse sees, aga sünnitusabi (nii tähtajaline kui ka enneaegne) ei ole kindlustusega kaetud, mõned kindlustusfirmad pakuvad ka spets rasedale mõeldud reisikindlustust – tasub uurida.
Kui plaan on reisi jooksul olla pigem ühes kohas/kandis, siis tasub teha ka veidi eeltööd selles osas, et kus seal on näiteks lähim haigla/emo, mis rasedatega tegeleb. Ühtlasi võiks endale salvestada ka olulisemad telefoninumbrid, kust mure korral abi või nõu küsida – näiteks ITK valveämmaemanda numbri leiab siit. Minul on oma ämmaemanda emaili aadress ka, kui on vaja mingi vähem pakilise teema osas konsulteerida.

Ravimite osas on minul plaan kaasa võtta paratsetamooli, Isla kurgutabletid ja raseda vitamiinid, mida igapäevaselt tarvitan. Lisaks on meil reisiapteegis ka alati Linexi kapslid, mis võimalike kõhuprobleemide korral abiks.

Ja no kindlasti tasuks lisaks kõigile neile mainitud soovitustele ka eelnevalt siiski oma ämmaemanda või arstiga nõu pidada ja nende soovitusi järgida.

 

lucky13travel_mom

Mu võimalik lennu outfit: pluus HM, Asose püksid, Lindexi tagi ja Helly Hanseni tennised

lucky13travels_mom1