Üksi sünnitama ehk piirangud haiglates

Jah, minul on hetkel veel eeldatavalt aega, ma ei tea, kas seda aega on piisavalt, et olukord Eestis viiruse osas normaliseeruks, aga mingi lootus mai alguseks asjade paremaks minemiseks ju siiski on. Aga, ma kasutan seda aega, et iseennast siiski ettevalmistada, et meie neljas beebi sünnib hoopis teistsugusel ajal ja tingimustes kui esimesed kolm. Ma saan tegeleda endaga, mujale energia suunamine ei tundu mõistlik.

Kõik see teema sellest, et eile saabus Eesti sünnitusmajadest info, et peresünnitused on peatatud ning sünnituse juures ei saa olla ei lapse isa ega sünnitaja valitud muu tugiisik. 

Muidugi võib ja ilmselt kohe on valmis sööstma mainima nii sõbrad kui võõrad, et “aga mis sa üldse muretsed, sa ju sünnitad nii või naa kodus”. Ma olen sellesse kõigesse suhtunud huumoriga, teinud isegi selle üle nalja, aga ma tunnen, et ma siiski pean selle selgelt välja ütlema – kodusünnitus ei ole minu esimene valik, ka peale kahte kenasti kulgenud kodust sünnitust ei oleks see nüüd uue beebiga miski, mida ma ise valiks. Mulle meeldib kindlus ja valmisolek eriolukordadeks, mida haigla pakub ja olgugi, et on jah mõnus ilma liigse sekkumiseta valutada ja pressida, siis mind on rahustanud juba kas või see teadmine, et kiirabi on teel ja pärast haiglas vaadatakse mind üle (ning hoolimata täiesti suurepärasest enesetundest pole ka normaalsel ajal keegi meid koju kirjutama kiirustanud).

Ehk siis, ma valiks haiglas sünnitamise, kui mul on see valik. Elu võib teha nii, et seda valikut ei ole – laps sünnib äkksünnitusega nagu Jenni ja Jon või antakse eriti hullul ajal hoopis haiglast juhis, et ole parem kodus kuniks pole probleeme. Kõike võib olla kõike võib juhtuda.
Juba Joni ootamise ajast on mulle ämmaemandad öelnud, et valmis pean ma alati olema, et laps tuleb enne haiglasse jõudmist ja eks ma olen ka sel korral – puhtad rätid, riided, soojad tekid, koht vannitoas (kus põrandaküte kindlasti sees). Nüüd ilmselt ka valmis selleks, et kiirabi ei pruugi nii kiirelt jõuda, seega natuke rohkem süvenema platsenta sündimisse ning nabanööriga toimetamisse, vajalike steriilsete vahendite olemasolu jne. Aga kui asjaks läheb, siis esimene variant on ikka haiglasse pöördumine, kõik see ettevalmistus on ettevaatus juhul kui ei saa, ei jõua.

Eilse otsuse peale, et ei isasid ega tugiisikuid hetkel haiglas sünnituste juurde ei lubata, tegi mind ka korra ärevaks, et midaaa, Teet ei saagi tulla või? Ma rahunesin maha suht kiiresti, sest taipasin, et ta ei saaks tulla nii või naa – praeguses olukorras ei ole meil kedagi mõistlik laste juurde kutsuda, seega peab ta jääma igaljuhul suurematega koju ja mina üksi sünnitama või beebiga haiglasse. Tänu sellele mõttekäigule on mul lihtsam selle haiglate tehtud otsusega leppida.

Ma samas mõistan neid, kes olid siiski planeerinud mehe või tugiisiku kaasa võtta, kes oma peas olid nii planeerinud, kes on lootnud sellele toele, mida tugiisik sünnitusel pakub.
Aga – sünnituse esimene reegel minu meelest on see, et plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka oma rada. Seega sünnituse kui sellise puhul peab alati olema valmis ootamatusteks. Sel korral on see ootamatus mõnele antud teada lihtsalt varem, on aega kohaneda, leppida.

Veelgi olulisem on aga silmas pidada, et sünnitab naine, mina, sina – ema toob selle lapse ilmale ja olgugi, et isast või tugiisikust võib olla absouluutselt võrratu ja hea toetus, siis keegi meie eest sünnitada ei saa. Ainuke vajalik komponent sünnitusel on reaalselt siiski ema, kes sünnitab.
Ma kardan, et haiglad ei muuda lihtsalt emade tungivate soovide või hääleka nõudmise peale seda piirangut sünnitusel osalejate suhtes, seega selle vastu võitlemise asemel ma isiklikult soovitan nüüd võtta see aeg (nii palju kui kellelgi seda sünnituseni jäänud) ja end maksimaalselt ettevalmistada olukorraks, kus sa pead sünnitama ilma oma inimeseta.
Stress on sünnituse vaenlane, hoia sellest kaugele. Mind alati rahustab, kui olen mingiks olukorraks saanud valmistuda, praegu on see võimalus neil, kes ei sünnita kohe praegu, aga ka täna homme sünnitajad – hirm ja kurbus selle otsuse valguses sünnituse osas on OK, aga ärge laske sel enda üle võimust võtta. Kui see on sulle abiks, loe veel sünnitust käsitlevaid raamatuid, mõtle see protsess läbi selliselt, et olete SINA ja BEEBI, teie koos, kahekesi peate hakkama saama, sisenda endale, et te saate hakkama, te suudate seda.

Sisenda endale, et olgu kuidas on, sa tuled toime, sina ja beebi teete omavahel koostööd, kuula oma keha ja suuna oma energia praegu kõik sellesse protsessi. Ära lase end segada asjadel, mis on rikkunud su kaua valmis mõeldud ideaalse plaani, nüüd on aeg adapteeruda, keskenduda uuele plaanile.

Igasugused ideed protestiks kodus sünnitamise osas soovitan hoolikalt läbi kaaluda, kas see on sinu raseduse puhul võimalikult ohutu valik, kas sa reaalselt tahad seda, oled arvestanud riskidega ja kõrvutanud neid ilma tugiisikuta haigla sünnitusega, et kas emotsioonid kõrvale pannes on otsused mõistlikud, kui sul on VALIK. Äkki ongi nii, et järgmine samm ongi soovitus kodus sünnitada, aga see on juba next level olukord ja seniks kuni on valik, tuleb see valik nii ratsionaalselt kui võimalik antud olukorras, läbi mõelda.
Ja ma olen võrdlemisi kindel, et protestiks kodusünnitusega haigla suunas ähvardamine ei aita kedagi, ei ämmaemandaid haiglas ega perekonda kodus.

Ja ka kodusünnituseks tuleb valmistuda, kui oled reaalselt selle osas ebakindel ja ei tee seda mitte soovist, veendumusest, et see on parim vaid mingi kehva emotsiooni pealt, siis see kaasnev stress sind ka ei aita. (jajah, ma ka ju esimene kord ei valmistunud ei vaimselt ei füüsiliselt selleks, aga siis see oligi puhta adrenaliini ja eufooria pealt tehtud sünnitus, minuga olid tol hetkel sellest ootamatusest ainult 100% positiivsed tunded ja mõtted).

Kui JJ, minu esimene, sündis, siis ei saanud ka Teet peale sünnitust meiega jääda, kuna polnud ruumi, lisaks pidin ma olema ühispalatis, see oli mulle meeletu löök, sest ma ei olnud selle võimalusega isegi mitte arvestanud, täna esimest last oodates oleks ma küll positiivse meelega, aga natuke rohkem avatud sellele, et asjad ei lähe alati nii nagu ma ideaalselt ette olen kujutanud – siis on ka see löök väiksem ja oleks olnud tol korral ka minul.
Ka Jenniga olin ma haiglas ühe öö üksi ema ja lapse toas, kuna samuti polnud ruumi, aga sel korral ei olnud ma sellest enam nii häiritud ning ma ei keskendunud sellele, mis oleks võinud olla.
Mis ma tahan öelda on see, et ka mul ei ole asjad ühel või teisel moel läinud nii nagu olen tahtnud või plaaninud, et ma ei aja teoreetilist juttu, ma tean ja olen kõiki neid tundeid tundnud.

Ehk siis, mida mina teen:
– olen valmis, et ma sünnitan haiglas üksi
– olen valmis, et olen pärast haiglas beebiga üksi ja Teet ei saa tulla abiks, ei saa tuua mulle asju
– eelmisest punktist lähtuvalt pakin oma haiglakotti natuke teistmoodi kui varem, lisan rohkem sidemeid, lisan rohkem näkse, rohkem riideid juhul kui pean seal olema millegi pärast pikemalt ja neid vajan
– häälestan end, et kõik on OK, et me kõik saame hakkama
– aga olen ekstra valmis, et sünnitan kodus, räägin sellest lastega, et kui kogu mu lastebande peab olema juures, siis nad teavad, et nad ei pea minu pärast kartma

Olen valmis, et asjad ei lähe alati nii nagu plaanitud!

Mis ma soovitan sünnitajatele:
– ole valmis, et sul ei ole oma tugiisikut kõrval
– pane kirja oma hirmud selle uue olukorraga seoses ning vaata, kas leiad mõnele neist lahenduse, mida saad ettevalmistada
– nuta oma nutud
– ära lase hirmul või halbadel emotsioonidel end üle võtta, keskendu endale ja oma beebile
– loe imetamisega alustamise kohta kasulikku materjali, kui haiglas on kriis, siis ei pruugi sul olla võimalik ka imetamisnõustajat enda juurde saada. Leia endale nõustaja, kes on valmis sind konsulteerima läbi telefoni, chati, video, kui sul peaks olema probleem, kui saad, räägi temaga juba ette läbi, mida sa saad edukaks imetamisega alustamiseks teha või mida pead selles osas teadma.
– mõtle ja häälesta end sellele lainele, et kõik läheb hästi, beebi sünnib, saate koju ja olete siis oma pere keskel, teil on ees veel kogu maailma aeg, ära unusta seda, et sünnitus on alles algus, vaid üks samm.

Hoidke end, loodame, et see olukord läheb ikka kiirelt paremaks, aga hoia endaga ka teadmine, et sa suudad, sina ja beebi saate hakkama. 

img_5532-1

Olgem kodus!

Arvestades olukorda, mis Eestis on tänu koroonaviirusele tekkinud on üks asi, mida me kõik saame teha, et asi ei läheks hullemaks – püsime kodus. Igasugune liikumine kodust välja, mis ei ole hädavajalik tuleks nüüd mõneks nädalaks ära jätta, see väike ebamugavus tuleb ära kannatada, et me ei peaks hiljem tegelema millegi hoopis hullemaga. Oma (toidu)varusid ei pea iga jumala päev supermarketisse täiendama minema, selleks ongi ju varud, et sa ei käiks ja ei tuiaks kuskil, tühjadest riiulitest on ka pilte piisavalt, sa ei pea enda oma tegema minema.

Viimastel päevadel peale eriolukorra kehtestamist ja lasteasutuste sulgemist ning koju jäämise soovitusi olen näinud mitmeid küsimusi, et mida ikka siis lastega kodus teha, (vist naljaga pooleks) – et kuidas nüüd küll ellu jääda.
Teeme ühe asja kohe alguses selgeks – oma perega oma kodus koos vee ja elektri, toiduvaru ja kõigi mugavustega vähemalt paar nädalat või ka rohkem veeta ei ole mingi katastroof ega õudus ega katsumus, mille pärast ohkida. See on luksus. Me ei veeda seda aega kuskil külmas kuuris või loomavagunis, me ei ole kuskil tundmatus kohas ebameeldivate võõrastega. Muidugi on meil, eriti lapsevanematel, hirmud, ebakindlus tuleva ees, südamevalu oma lähedaste tervise pärast, pikemas perspektiivis edasine toimetulek kui avaldub selle kriisi mõju majandusele – see mure on kõik ok, aga esimene ülesanne ja eesmärk on sellest jamast terve ja elusana välja tulla. Ja selle jaoks kodus püsimine ei ole mingi kole katsumus.

img_6403

Puusaringid treener Jensi juhendamisel

Me jätsime oma lapsed lasteaiast koju juba paar nädalat tagasi, olen kolme lapsega päevast päeva kodus olnud ja ei ole midagi hullu, kui ise ei hakka seda kuidagi dramaatiliselt ettekujutama. Pealegi, minu lapsed, minu kodu – kus nad veel olema peaks või kellega, meie elu peabki olema nii ju elatud ja korraldatud, et me saame kõik koos kenasti hakkama. Ma ei saada neid ka normaalsel ajal lasteaeda endal jalust ära vaid pigem ikka selleks, et nad saaks sotsialiseeruda, õppida (ilmselt parema juhendamisega kui mina seda suudaks pakkuda), et neil oleks meelelahutust. Aga.. midagi ei juhtu, kui oleme nüüd kõik mõnda aega kodused. See ei tähenda, et ma vahel endast välja ei läheks või mõne lolluse peale ei karjataks, ka mina olen vahel rohkem väsinud, rohkem ärritunud, koguaeg ei ole kõik nunnu ja zen, aga see on elu, mis seal ikka halada.

Kuidas siis saab nii, et sa ei lähe kodus hulluks, kui pead seda terve oma kambaga tegema pikemat aega?

Kuna me ei hakanud seda tegema umbes eile, siis mõned meil töötavad reeglid ja nipid on ehk kellelegi teisele abiks.

Rutiin
Võib tekkida tunne, et kui pole hommikul vaja minna ei kooli, tööle ega lasteaeda, siis ei pea ju eriti vara ärkama, ei pea neid hommikusi toimetusi koos tegema, mis tavaliselt ja võib päevad läbi pidžaamas käia. Aga EI, selleks, et oleks “kord majas”, et tekiks päevas mingi struktuur ja kord on mõistlik ikka ärgata nö tavapärasel ajal, ikka riided vahetada, aga hommikune kiirustamine asendada terve pere ühise hommikusöögiga. See on ka hea hetk, kus läbi arutada lastega, et mis täna ees ootab – kui pead kodus tööd tegema, siis see on juba hea aeg ka seda lastele seletada, et vot sel ja sel ajal pead sa täna kindlasti saama omaette olla ja siis saavad nemad teha midagi muud. Suuremad lapsed peaksid homikupoole tegema oma koduseid ülesandeid, mis jagatud mõistlike pausidega. Päeva esimeses pooles oleme me kõik mõistlikumad ja kogu asjalik osa päevast on parem sellele ajale planeerida.

Ka väiksemad lapsed saavad asjadest aru, kui neid neile arusaadavalt selgitada, kui pead arvutiga töötama, tee lapsele kõrvale tema “tööjaam” arvuti asemel võid anda talle ka kalkulaatori klõbistamiseks (just seda toksib Jon mul siin kõrval praegu 😀 ), mõned pliiatsid, märkmik ja laps saab vanemat jäljendada, ennast ka olulist asja tegemas tunnetada.

Kui vanemal on ikka kindlasti vaja omaette olla või videokoosolekul osaleda vms, siis see on nüüd see hetk, kus multikad on minu meelest omal kohal – isegi kui tavapäraselt ei taha last teleka hoida anda, siis kodust töötamise eriolukord on OK, keegi pole sellepärast halvem ema või isa. Kui pole Netflixi, siis ETV2 on enamusel, sealt tuleb pool hommikut multikaid, samuti on toimiv järelvaatamine või nutitelekast hoopis ETV Lastejaama leht käima panna või arvutist. Või vana hea DVD kogu mõni multikas, mida ammu pole vaadanud – nüüd on see hetk.
Ühtlasi, ma arvan, et ka kõik töökaaslased on kursis sellega, et osad inimesed koos lastega peavad töötama ja mõni vahele hõigatud hüüatus või videosse jalutav põnn ei tule praegu kellelegi üllatusena ega põhjusta pahameelt – see olukord ja elukorraldus on ju meie kõigi hüvanguks.

img_6436

Nagu näha siis meil teemaks Peppa, Ninjad ja Smurfid (ps need on need kunagised Smurfid, mis kuskilt saksa kanalilt jooksid)

Söögid tasub ka hommikul kohe ette mõelda, kui miski vaja potti pikemalt podisema panna, tee see kohe ära, siis on lõuna saabudes vaid välja tõstmise vaev. Kui tead, et muid toimetusi nt töö asjus palju, siis ära võta ette mingeid suuri keerulisi toite, mille valmistamine sulle ainult stressi tekitab. Supid, pajaroad, ahjuköögiviljad ja liha – need asjad võid juba varem valmiski tükeldada ja sügavkülma ootele panna, siis ei ole ka tööpäeval hakkimise vaeva.
Ära unusta vahepala – näljane sina ja näljased lapsed lähevad tujust ära ning kiirelt võib kord muutuda kaoseks, kui lõuna ja hommikusöögi vahel on ikka pikem aeg, siis mõni banaan, küpsis, pirn või porgand võib päästa terve päeva kui seda õigel ajal põske pista.
Ka külmutatud smuutisegu portsud on hea asi, mida möödaminnes blenderisse visata ning kosutav vahepala saab kiirelt valmis.

Hoia korda! Ma ei ole mingi pedant, kaugel sellest. Võin vabalt elada nii, et mingi pesuhunnik on nädalaid nurgas ja sellest mitte välja teha, segamini mängutuba ei vii mind ka igapäevaselt endast välja, AGA kui terve pere on pidevalt kodus, siis on teatud korra hoid hädavajalik, sest segaduse keskel on lihtsam ka emotsioonidel sassi minna, tekib stress ja asjade hunnikute kuhjumine teeb hiljem selle koristamise oluliselt raskemaks.
Planeeri aeg päeva peale, kus teed nö majapidamistöid, tolmuimemine, põrandapesu, starteegiliste kohtade desinfitseerimine, ära unusta ka tube tuulutada. NB! ära planeeri neid asju laste uneajale, need kõik on tehtavad ka KOOS lastega, annavad ka neile hoopis tunde, et saavad midagi olulist ja kasulikku teha. Võta ette üks asi korraga, et koristamine koos lastega poleks sulle stressiallikas ning ära häälesta end ette, et nad ei saa hakkama või et see ei toimi. Täiskasvanu hoiak ja eelhäälestus on võti, et asjad õnnestuks.
Hoia pesud pestud ja nõud puhtad – see on oluline ka ses osas, et kui peaksid haigestuma, siis nendeks asjadeks ei pruugi jaksu olla ja samas on hea, kui on võtta nii puhtaid riideid kui muid asju.

img_6416-1

Õhuta tube

Väiksemad lapsed päeval pikutama või puhkama, vaikne aeg. Harjuta see sisse, ole konkreetne (et see pikutamine ei ole valik vaid see on teie päevaplaani osa), sellepärast on päevaplaan ka oluline ja selle lastele tutvustamine, et nad teavad, mis neid ees ootab ja teavad ka, et peale pikutamist tuleb mõni tore tegevus.
Laste uneajale säti oma kõige rohkem keskendumist vajavad toimetused, kui sa ei pea kodust tööd tegema, siis kasuta seda aega ka lihtsalt oma mõtete mõtlemiseks või tassi tee/kohvi joomiseks.

img_5940

hetk kohvile/teele

Ära planeeri lastele terveks päevaks mingeid tegevusi, mida neile ette annad ja juhendad vms, lase lastel lihtsalt ise ka mängida, kui varem pole olnud, siis sea sisse mänguala (meil selleks eraldi tuba), kus siis lapsed koos ise toimetavad, iga nääklemist pole vaja ka lahutama tormata, lapsed saavad asju ise ka lahendada tihti. Mänguasju tasub roteerida, st on legopäevad, on puust klotside päevad, on puslepäevad on rollimängupäevad jne – kõik ei pea olema korraga saadaval ja nii saad anda lastele ka vaheldust ning asjad pakuvad rohkem huvi.

Kui muidu on selline õppetöö nagu tähed, numbrid, arvutamine, lugemine olnud meil rohkem lasteaia teema, siis nüüd tellisin raamatupoest ka portsu töövihikuid JJ ja Jenni vanusele, et siis kodus kogu selle õppetööga natuke tegeleda, eriti kuna neil praegu selles osas huvi suur. Lisaks töövihikutele tellisin ka nuputamise raamatud ning meelelahutuslikumad kleepsu ja värviraamatud (üks kleepsukas sai Jonile ka, mereteemaline). Spetsiaalselt JJ-le võtsin maailma lippude kleepsuraamatu, kuna tal hetkel lipud ja riigid hästi teemaks.
Raamatupoodi minema ja seal ringi tuiama ei pea, tegin tellimuse e-poest ja pakk tuleb automaati.

img_6421

Haha, nüüd vaatan, et matemaatika vihikuid sai 2 kuigi neid mõtlesin just kumbagi ühe võtta. Oh well, siis on nii.

Liikumine!
Kellel oma piiratud aed või võimalus teiste inimestega kokku puutumata kuskile õue minna, siis see on super, kui pead päeval olema kodukontoris olemas, siis päeval lastega õue ei saa, aga nn tööpäeva lõppedes tehke seda ikka. Oluline on kodust töötades piiri pidada ja osata ka oma tööpäevale joon alla tõmmata, siis on ka sul endal kergem ning aju saab osadest teemadest puhkust. Kui muud ei saa, minge olge rõdul – me ikka kasutame seda võimalust, ka talvel, kui pole just jooksmise ruumi, siis saab teha väikse võimlemise või linna/looduse vaatluse.

img_6411-1

Õlaringid rõdul

Kui ikka õue minna ei saa, siis liikuda saab ka toas, vaadake mõnd lastejooga videot, mille järgi kaasa teha, tehke takistusrada – meil saab päris ägeda raja kokku panna tasakaalu astmetest, võimlemismatist, liumäest, roomamistorust – nii saavad lapsed end ka välja elada. Sel ajal saab meil JJ oma judo trenni võtteid meeldetuletada, Jenni oma tantsutrenni liikumisi, koos teevad trennidest meeles soojendusharjutusi ja otse loomulikult osaleb suurte eeskujul selles kõiges ka Jon.
See on see aeg, kus lärm ja müramine on ok – aga ma ei soovita seda planeerida päris vahetult enne und, enne und peab jääma natuke rahunemise aega ka.

img_6427

Tubane takistusrada

Kui peres on vanemaid kaks, siis tuleb koormust jagada, ka töö tegemise aega saab siis omavahel lihtsamini jaotada ja “turvata”.  Koos on kindlasti kergem, aga saab hakkama ka üksi.

Pikalt koos olles on ikka vaja vahepeal omaette olla – tubadel on uksed, ka lastele võimalda näiteks kas või pool tundi päevast, kus nad saavad olla üksi (kui nad seda soovivad) ja kus õed-vennad nende juurde ei pääse.

img_6170

Kodune spa moment

Ja rutiinile lisaks tehke ikka asju, mis ei ole igapäevased, mis nö lõhuvad nädalat ja ei lase kõigil päevadel täiesti samasugusteks muutuda. Olgu selleks perekondlik filmiõhtu, koos pitsa küpsetamine, kodune spa näomaskidega, meisterdamine, lauamängud, nukuteater.

img_6298

Meie väikeste kodukokkade põlled tegutsemisvalmis

Õhtul ikka normaalne uneaeg lastele ja ka endale, ära ole poole ööni üleval, kui sa ei maga piisavalt oled stressile vastuvõtlikum, ära (kuri)tarvita alkoholi, isegi kui on stressirikkam aeg, on muret, on pingeid, siis alkohol ei ole abiks – olgu nii naljakaid meeme lapsevanemate ja veini joomise kohta kui tahes palju, me ei vaja alkoholi ja paljudes peredes on see hoopis kõige halva päästikuks.

Elame selle aja üle, ei ohi, oleme tänulikud ja õnnelikud, kui oleme terved. Meie kodus püsimine võib tähendada, et mõni elu saab säästetud mõni haigeks jäämine jääb olemata, suures plaanis on see kõik ainult üks hetk.

Olge terved!