Üksi sünnitama ehk piirangud haiglates

Jah, minul on hetkel veel eeldatavalt aega, ma ei tea, kas seda aega on piisavalt, et olukord Eestis viiruse osas normaliseeruks, aga mingi lootus mai alguseks asjade paremaks minemiseks ju siiski on. Aga, ma kasutan seda aega, et iseennast siiski ettevalmistada, et meie neljas beebi sünnib hoopis teistsugusel ajal ja tingimustes kui esimesed kolm. Ma saan tegeleda endaga, mujale energia suunamine ei tundu mõistlik.

Kõik see teema sellest, et eile saabus Eesti sünnitusmajadest info, et peresünnitused on peatatud ning sünnituse juures ei saa olla ei lapse isa ega sünnitaja valitud muu tugiisik. 

Muidugi võib ja ilmselt kohe on valmis sööstma mainima nii sõbrad kui võõrad, et “aga mis sa üldse muretsed, sa ju sünnitad nii või naa kodus”. Ma olen sellesse kõigesse suhtunud huumoriga, teinud isegi selle üle nalja, aga ma tunnen, et ma siiski pean selle selgelt välja ütlema – kodusünnitus ei ole minu esimene valik, ka peale kahte kenasti kulgenud kodust sünnitust ei oleks see nüüd uue beebiga miski, mida ma ise valiks. Mulle meeldib kindlus ja valmisolek eriolukordadeks, mida haigla pakub ja olgugi, et on jah mõnus ilma liigse sekkumiseta valutada ja pressida, siis mind on rahustanud juba kas või see teadmine, et kiirabi on teel ja pärast haiglas vaadatakse mind üle (ning hoolimata täiesti suurepärasest enesetundest pole ka normaalsel ajal keegi meid koju kirjutama kiirustanud).

Ehk siis, ma valiks haiglas sünnitamise, kui mul on see valik. Elu võib teha nii, et seda valikut ei ole – laps sünnib äkksünnitusega nagu Jenni ja Jon või antakse eriti hullul ajal hoopis haiglast juhis, et ole parem kodus kuniks pole probleeme. Kõike võib olla kõike võib juhtuda.
Juba Joni ootamise ajast on mulle ämmaemandad öelnud, et valmis pean ma alati olema, et laps tuleb enne haiglasse jõudmist ja eks ma olen ka sel korral – puhtad rätid, riided, soojad tekid, koht vannitoas (kus põrandaküte kindlasti sees). Nüüd ilmselt ka valmis selleks, et kiirabi ei pruugi nii kiirelt jõuda, seega natuke rohkem süvenema platsenta sündimisse ning nabanööriga toimetamisse, vajalike steriilsete vahendite olemasolu jne. Aga kui asjaks läheb, siis esimene variant on ikka haiglasse pöördumine, kõik see ettevalmistus on ettevaatus juhul kui ei saa, ei jõua.

Eilse otsuse peale, et ei isasid ega tugiisikuid hetkel haiglas sünnituste juurde ei lubata, tegi mind ka korra ärevaks, et midaaa, Teet ei saagi tulla või? Ma rahunesin maha suht kiiresti, sest taipasin, et ta ei saaks tulla nii või naa – praeguses olukorras ei ole meil kedagi mõistlik laste juurde kutsuda, seega peab ta jääma igaljuhul suurematega koju ja mina üksi sünnitama või beebiga haiglasse. Tänu sellele mõttekäigule on mul lihtsam selle haiglate tehtud otsusega leppida.

Ma samas mõistan neid, kes olid siiski planeerinud mehe või tugiisiku kaasa võtta, kes oma peas olid nii planeerinud, kes on lootnud sellele toele, mida tugiisik sünnitusel pakub.
Aga – sünnituse esimene reegel minu meelest on see, et plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka oma rada. Seega sünnituse kui sellise puhul peab alati olema valmis ootamatusteks. Sel korral on see ootamatus mõnele antud teada lihtsalt varem, on aega kohaneda, leppida.

Veelgi olulisem on aga silmas pidada, et sünnitab naine, mina, sina – ema toob selle lapse ilmale ja olgugi, et isast või tugiisikust võib olla absouluutselt võrratu ja hea toetus, siis keegi meie eest sünnitada ei saa. Ainuke vajalik komponent sünnitusel on reaalselt siiski ema, kes sünnitab.
Ma kardan, et haiglad ei muuda lihtsalt emade tungivate soovide või hääleka nõudmise peale seda piirangut sünnitusel osalejate suhtes, seega selle vastu võitlemise asemel ma isiklikult soovitan nüüd võtta see aeg (nii palju kui kellelgi seda sünnituseni jäänud) ja end maksimaalselt ettevalmistada olukorraks, kus sa pead sünnitama ilma oma inimeseta.
Stress on sünnituse vaenlane, hoia sellest kaugele. Mind alati rahustab, kui olen mingiks olukorraks saanud valmistuda, praegu on see võimalus neil, kes ei sünnita kohe praegu, aga ka täna homme sünnitajad – hirm ja kurbus selle otsuse valguses sünnituse osas on OK, aga ärge laske sel enda üle võimust võtta. Kui see on sulle abiks, loe veel sünnitust käsitlevaid raamatuid, mõtle see protsess läbi selliselt, et olete SINA ja BEEBI, teie koos, kahekesi peate hakkama saama, sisenda endale, et te saate hakkama, te suudate seda.

Sisenda endale, et olgu kuidas on, sa tuled toime, sina ja beebi teete omavahel koostööd, kuula oma keha ja suuna oma energia praegu kõik sellesse protsessi. Ära lase end segada asjadel, mis on rikkunud su kaua valmis mõeldud ideaalse plaani, nüüd on aeg adapteeruda, keskenduda uuele plaanile.

Igasugused ideed protestiks kodus sünnitamise osas soovitan hoolikalt läbi kaaluda, kas see on sinu raseduse puhul võimalikult ohutu valik, kas sa reaalselt tahad seda, oled arvestanud riskidega ja kõrvutanud neid ilma tugiisikuta haigla sünnitusega, et kas emotsioonid kõrvale pannes on otsused mõistlikud, kui sul on VALIK. Äkki ongi nii, et järgmine samm ongi soovitus kodus sünnitada, aga see on juba next level olukord ja seniks kuni on valik, tuleb see valik nii ratsionaalselt kui võimalik antud olukorras, läbi mõelda.
Ja ma olen võrdlemisi kindel, et protestiks kodusünnitusega haigla suunas ähvardamine ei aita kedagi, ei ämmaemandaid haiglas ega perekonda kodus.

Ja ka kodusünnituseks tuleb valmistuda, kui oled reaalselt selle osas ebakindel ja ei tee seda mitte soovist, veendumusest, et see on parim vaid mingi kehva emotsiooni pealt, siis see kaasnev stress sind ka ei aita. (jajah, ma ka ju esimene kord ei valmistunud ei vaimselt ei füüsiliselt selleks, aga siis see oligi puhta adrenaliini ja eufooria pealt tehtud sünnitus, minuga olid tol hetkel sellest ootamatusest ainult 100% positiivsed tunded ja mõtted).

Kui JJ, minu esimene, sündis, siis ei saanud ka Teet peale sünnitust meiega jääda, kuna polnud ruumi, lisaks pidin ma olema ühispalatis, see oli mulle meeletu löök, sest ma ei olnud selle võimalusega isegi mitte arvestanud, täna esimest last oodates oleks ma küll positiivse meelega, aga natuke rohkem avatud sellele, et asjad ei lähe alati nii nagu ma ideaalselt ette olen kujutanud – siis on ka see löök väiksem ja oleks olnud tol korral ka minul.
Ka Jenniga olin ma haiglas ühe öö üksi ema ja lapse toas, kuna samuti polnud ruumi, aga sel korral ei olnud ma sellest enam nii häiritud ning ma ei keskendunud sellele, mis oleks võinud olla.
Mis ma tahan öelda on see, et ka mul ei ole asjad ühel või teisel moel läinud nii nagu olen tahtnud või plaaninud, et ma ei aja teoreetilist juttu, ma tean ja olen kõiki neid tundeid tundnud.

Ehk siis, mida mina teen:
– olen valmis, et ma sünnitan haiglas üksi
– olen valmis, et olen pärast haiglas beebiga üksi ja Teet ei saa tulla abiks, ei saa tuua mulle asju
– eelmisest punktist lähtuvalt pakin oma haiglakotti natuke teistmoodi kui varem, lisan rohkem sidemeid, lisan rohkem näkse, rohkem riideid juhul kui pean seal olema millegi pärast pikemalt ja neid vajan
– häälestan end, et kõik on OK, et me kõik saame hakkama
– aga olen ekstra valmis, et sünnitan kodus, räägin sellest lastega, et kui kogu mu lastebande peab olema juures, siis nad teavad, et nad ei pea minu pärast kartma

Olen valmis, et asjad ei lähe alati nii nagu plaanitud!

Mis ma soovitan sünnitajatele:
– ole valmis, et sul ei ole oma tugiisikut kõrval
– pane kirja oma hirmud selle uue olukorraga seoses ning vaata, kas leiad mõnele neist lahenduse, mida saad ettevalmistada
– nuta oma nutud
– ära lase hirmul või halbadel emotsioonidel end üle võtta, keskendu endale ja oma beebile
– loe imetamisega alustamise kohta kasulikku materjali, kui haiglas on kriis, siis ei pruugi sul olla võimalik ka imetamisnõustajat enda juurde saada. Leia endale nõustaja, kes on valmis sind konsulteerima läbi telefoni, chati, video, kui sul peaks olema probleem, kui saad, räägi temaga juba ette läbi, mida sa saad edukaks imetamisega alustamiseks teha või mida pead selles osas teadma.
– mõtle ja häälesta end sellele lainele, et kõik läheb hästi, beebi sünnib, saate koju ja olete siis oma pere keskel, teil on ees veel kogu maailma aeg, ära unusta seda, et sünnitus on alles algus, vaid üks samm.

Hoidke end, loodame, et see olukord läheb ikka kiirelt paremaks, aga hoia endaga ka teadmine, et sa suudad, sina ja beebi saate hakkama. 

img_5532-1

Ja siia ilma saabus Jenni

26.08.2016 kell 14.00 sündis meie armas Jenni, oma kodus, õnnelikul 13. korrusel. Panen kirja, kuidas see kõik juhtus.

Reede algas nagu iga teinegi päev meil, Teet küsis, et kas peab tööle minema ja kuna mul mingit erilist tunnet polnud, siis tööle ta läks.
Meie JJ-ga tegime oma tavapäraseid toimetusi, aga aeg-ajalt sõbrannadega rääkides ütlesin, et tõesti, ma arvan, et beebi tulebki kas nüüd täna või laupäeval, sest neljapäeva õhtul oli arvatavasti eralduma hakanud limakork (arvatavasti, sest ega ma ju ka ei tea, milline see värk olema peab).
11.30 läks JJ rõdule oma lõunaund tegema ja ma mõtlesin, et kasutan seda aega, et duši all käia (meeles oli, et enne JJ sündi ma pea pesuni ei jõudnud ja jube ebamugav oli 😀 ). Duši alt tulles tundsin esimest reaalsemat valu, võimalus oli, et see on lihtsalt hetkeline ebamugavus, aga igaks juhuks kirjutasin Teedule, et parem oleks, kui ta koju tuleks, sest olemine pole kuigi hea. Tundsin, et ma ei taha selles seisus JJ-ga ainult kahekesi kodus olla.
Teet jõudis koju ca 12.40, selle aja peale olin ma jõudnud tööle panna eelmisel õhul tõmmatud “contractions” äpi, valud olid enamasti ühe minuti pikkused, aga vahed samas täiesti ebaregulaarsed – kord oli 15 minutit ja siis hoopis 3 minutit. Jõudsin nii 8 valuhoogu ära taluda, kui saabus 9. – eelmise kaheksa ajal olin ma lihtsalt sügavamalt hinganud ja kõik oli talutav, aga see üheksas valu oli metsik, enam hingamisest ei piisanud ja tulid “uuud” ja “aaaaad” ka mängu. Ja järgmisel hetkel tõusin püsti ja ütlesin Teedule, et veed tulevad. Ettenägelikult oli mul diivanile kaitseks pandud üks ühekordne aluslina ja vannilina, nii et diivan pääses. Veed olid õnneks selged ja selles osas muretsema ei pidanud, samas oli tunne, et ega oleks aeg sünnitusmaja poole asuda.
Ma võtsin koha sisse wc-s ja samal ajal palusin, et Teet suht kähku kutsuks mul ema JJ-d hoidma (kes õnneks jätkuvalt magas) ja me siis saame haiglasse liikuda. Kell oli 13.20 ja kui veel 20 minutit tagasi oli mul suht hea olla, siis nüüd tulid ürgsed “uud” ja “aad” üsna metsikult mu seest välja, valude vahesid ei suutnud ma enam jälgida, kogu see värk oligi üks suur valu. Boonus oli see, et sain wc-s olla, sest sooled muudkui tühjenesid (sellega tasub sünnitama minnes arvestada ja see on täiesti normaalne). Mäletan, et valutasin seal ja mõtlesin, et jumal halasta, kui hulluks need valud siis veel minna võivad, kui eeldatavalt peaks ikka ju paar tundi veel see kõik kestma – õige vastus oli, et ega hullemaks enam minna ei saanudki, ma lihtsalt ei teadnud seda.
13.40 jõudis mul ema meie juurde, küsis veel üsna rõõmsalt, et kuidas on, mille peale ma vist ainult röökisin seal potil ja üritasin kuidagigi midagi endale selga-jalga saada, et kiirelt haiglasse minna. Jõudsin nii kaugele, et olin meil korteri ukse peal, kui jooksin kiirelt tagasi vannituppa ja potil olles tundsin – PRESS!
Sel hetkel oli selge, et minust pole enam kuhugi minejat ja kutsuda tuleb kiirabi, Teet helistaski 112 ja ma jõudsin emale öelda, et pangu sinna vannitoa põrandale rätikud maha. Järgmisel hetkel olingi ise seal maas käpukil  ja pressisin. Kell hakkas kohe-kohe 14 saama. Kiirabi helistas Teedule, et kas saame ise alla tuldud, Teet oli kahtlev ja ma vist karjatasin, et pressid on, kuhugi ei lähe!! Kiirabibrigaad hakkas üles tulema ja Teet läks neile ust avama. Viimane pilt, mida ta uksest väljudes nägi oli beebi juuksetutt paistmas.
Samal ajal tundsin ma, et nüüd beebi tuleb. Ema mu kõrval oli kergelt paanikas ja soovitas, et äkki ma ootaks veidi, et arstid kohe jõuavad. Ma tundsin samas, et olen täiesti rahulik tegelikult ja ei olnud tunnet, et asi oleks kontrolli alt väljas ning käratasin selle soovituse peale suht konkreetselt, et tule aita last püüda, sest nüüd tuli press ja koos sellega sündis ka pea, sain veel ühe käe talle alla ja siis püüdis mu ema ta rätiku peale. Sel hetkel astus sisse ka kiirabibrigaad ja nende abiga tuli ka kohe beebi keha välja – kell oli 14.00 ja meie Jenni oli just omas kodus sündinud.
Mulle tundus, et vist absoluutselt kõik kohal olnud olid kergelt eufoorias – sellist asja ikka ei juhtu iga päev. Mu enesetunne oli mega juba hetk pärast beebi sündi, kõik oli nii uskumatu ja ma teadsin, et nüüd on ju nö hullem möödas.
Vahepeal ärkas ka JJ, kes oli veidi häiritud, et mis see rahvamass siin korraldab ja kuhu emme nüüd viiakse. Õnneks ta oli päris kiirelt siiski rahunenud.
Aeg oli nüüd haigla poole teele asuda, korra veel tundus, et äkki tuleb ka platsenta kohe välja, aga see tunne läks üle ja jäi plaan, et platsenta väljutan siis haiglas.
Koomiline on mõelda, et mul olid valmis pandud mingid riided, millega mõtlesin sünnitama minna, aga reaalsuses läksin ma t-särgi ja palja tagumikuga, nabanöör jalgevahel rippumas ja suur saunalinna ümber tõmmatud. Vilkurite ja sireenide saatel asusime ITK poole teele, ikka veel suutmata hoomata, mis just oli juhtunud.
Kiirabibrigaadile tahaks siinkohal öelda tuhat tänu – te olite nii vaimustavalt normaalsed, rõõmsad ja abivalmid, et mul lihtsalt ei ole sõnu.
ITK-sse jõudes tundsin juba, et platsenta tahab tulla ja jõudsimegi kiirelt sünnitustuppa nr 1, kus see kohe ka välja tuli. Ämmaemand vaatas mind üle ja tegi ka kaks ilupistet, mis võtsid ehk aega ka 2 minutit (meeldetultetuseks, et pärast JJ-d õmmeldi mind ca 45 minutit).
Edasi mind puhastati, beebi Jenni sain omale kaissu ja siis jõudis ka Teet meie juurde. Jenni sai rahulikult rinda imeda ja pärast seda tehtud kaalumine ja mõõtmine andsid siis näitudeks 3455g ja 48cm
Esialgu arvas ämmaemand, et on võimalus, et saame ka kohe koju, aga kuna see sünd oli olnud siiski piisavalt ekstreemne, pidime ööseks haiglasse jääma. Perepalatid olid muidugi kõik kinni, kuid ühispalati asemel õnnestus vähemalt ema ja lapse oma saada. Hea seegi, oli palju rahulikum ja privaatsem küll.
Teet sai vastu õhtut siis JJ juurde koju minna ja meie Jenniga jäime kosuma ja üksteist uudistama ning kogu selle päeva üle järele mõtlema.

Mõned mõtted:
– ma lootsin kiiret sünnitust ja arvasin, et ehk see sinna 5 tunni kanti tuleb, seda, et esimesest valust läheb lapse sünnini 2h ei oleks ma eales uskunud.
– Jenni sündis ilma igasuguse kõrvalise sekkumiseta, ei teinud keegi KTG-d, ei kontrollinud avatust, ei teinud lahkliha lõiget või ei andnud valuvaigistit. Olime vaid mina ja beebi.
– kuigi olukord oli selline, et ma oleks võinud olla täiesti paanikas, siis tegelikult olin vist isegi rahulikum kui JJ sünni ajal. Kuskilt mu seest tulid need teadmised ja tunded, et mida ma just sel hetkel tegema pean ja nii ka tegin (näiteks käpuli minek).
– ühel hetkel ma tõesti mõtlesin, et ok, ma loodan, et beebi sünnib nüüd siin ja praegu, sest ma lihtsalt ei suuuuuuda enam kuhugi minna või autosse istuda.
– vedas, et ma ei olnud üksi, et ema ja Teet said mulle abiks olla. Teet oli muidugi kogu selle aja täielik rahu (kuigi sisemiselt muidugi oli ta ka üks jagu murelik olnud, nii ta pärast rääkis).
– plaani, mis sa plaanid, lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab. Samas, ma olen väga õnnelik, et mul oli ees ka varasem kogemus, perekooli loengud, loetud raamatud jms – sest ma siiski teadsin, et mis toimub ja miks ja oskasin ennast ka aidata.

See oli uskumatu kogemus ja ilmselt ka selline, mis naljalt ei kordu, mul on suur rõõm ja õnn, et meil kõik nii-nii hästi läks. Täna, veidi vähem kui 24h pärast sünnitust saime juba tagasi koju ja harjume oma uue elukorraldusega – esimesed tunnid siin kõik koos olles annavad lootust, et kõik läheb ilusti.

Tervitused, siit õnnelikult 13. korruselt 🙂

IMG_1774IMG_1776IMG_1782IMG_1788IMG_1802