Tag Archives: barefoot

Hakkame liikuma!

Posted in elu kolme lapsega by

Mul on olnud pärast Joni sündi raske leida motivatsiooni mingisugusekski treeninguks või suuremaks regulaarseks liigutamiseks, pole lihtsalt otsest vajadust olnud – kaal on sama, mis enne Joni ja igati norm, riided lähevad selga ning ausalt öeldes praegu kaalust alla võtmine oleks juba pigem halb kui hea. Samas liikumine teeb head ka siis kui seda ei tehta kaalu langetamise eesmärgil, aga mina olen selline, et vajan veidi lisamotivatsiooni või eesmärki.

Appi tuli Pere ja Kodu ajakiri, sest neilt tuli ettepanek osaleda sügisel toimuval kärumaratonil, mis tähendab 10km läbimist kas kärutades või hoopis last kandes – kuidas kellelgi mugav ja meeldiv on. Tundus, et see ehk ongi just see, mida ma vajan, et oleks natuke rohkem püsivust treeningu juures ja kuigi 10km ei ole mingi eriliselt pikk distants, siis selle väärikalt läbimise ja mitte läbi lohisemise nimel võiks siiski veidi end ette liigutada. Nii saabki meie valmistumisest lugeda iga kuu Pere ja Kodu blogist ning kindlasti ka minu Instagramist.

Seoses sellega pakub Pere ja Kodu ka minu lugejatele soodsamat tellimise võimalust, nii et kellele pole ajakiri koju käimas, aga samas tahaks vahel mõnusalt kohvitassi kõrvale “oma aja” veetmiseks lugemist, siis kasutage võimalust SIIN.

Ja kuigi esimene nö stardi postitus tuleb PK blogisse aprilli lõpus, siis põgus ülevaade teile siingi just varustuse osas, näiteks käruga metsarajale minnes ei oleks väga mõeldav olnud, et oma Bugaboo Cameleon3 sinna vean, eks suurted esirattad lisades hakkama saaks, aga mitte mugavalt. Seepärast tuli vaadata midagi sportlikumat ja minu valikuks osutus Mountain Buggy Terrain, millel on suur ja ruumikas iste, vedrustus, hea suurusega kaarvari, pealt suletav pakikorv, turvakaar ning üks olulisemaid omadusi – tõeliselt suured rattad, mis mängleva kergusega eri pinnaselt üle veerevad, sama oluliseks pean sportlikumaid liigutusi käruga tehes ka käsipidurit, mis samuti olemas. Vajadustele vastava käruga sportimine on kindlasti mugavam ja ka turvalisem, seega selles osas oleme igati valmis (sellest kärust räägin kindlasti pikemalt mõnes eraldi postituses tulevikus).

Aga, et jalanõud on mul nüüd kõik valdavalt barefoot põhimõttel, siis tuli ka selles osas midagi sobilikku leida, eriti just metsa minekuks, et hooga märjale juurikale astudes sama hea hooga maoli maha ei lendaks.  Veetsin päevi oma otsust tehes ja muudkui lisasin ostukorvi ja jälle kustutasin erinevaid variante, lõpuks oli viimane tõuge jalanõude värv ning nii said tellitud Vivobarefoot Primus Trail SG punased tossud, teise variandina on sama firma siledama tallaga Primus Lite  mudel mul kasutuses.  Esimene hooaeg barefoot spordijalatsitega on niisiis alanud, vaatame mis saama hakkab ning kas mugavus jääb kestma.

Trenni plaan on esialgu lihtne ja ei pane endale mingeid jaburaid eesmärke, sest selleks pole vajadust. Ideaalis 3 korda nädalas vähemalt tund aega järjest aktiivset liikumist kas käruga või last kandes – teha seda nii, et liikumine oleks rõõm ja mitte tüütu kohustus ning kui võimalik, siis haarata kaasa terve pere, sest kui mõelda hoopis kaugema eesmärgi peale kui seda on kärumaraton, siis võiks siit kinnistuda lastele just harjumus liikuda ning arusaamine, et see on normaalne elustiil ja mitte ühekordse ettevõtmisena tehtud pingutus – et nemad hiljem ei vajaks nii väga seda lisamotivatsiooni nagu mina praegu 😉

Vot sellised lood, kuidas tundub, kes tuleb ka osalema, kes vajab ka veidi motivatsiooni?

img_2390

img_2642

Laste garderoobi korrastamine

Posted in elu kolme lapsega by

Uuhh… laste riided, ma ei tea, et kas on üldse hetke, kus ma vähemalt kuskil ajusopis nendele ei mõtleks, ma arvan, et ei, ei ole. Koguaeg käib peas see “kas on paras, kas on väike, kas on soe, ega pole liiga palav, kas on puhas, kas on terve” jne. Uue aastaaja saabumisega on muidugi teema eriti õhus.

Talv läks sel aastal kuidagi lihtsalt, villased alusärgid, korralikud kombed, soojad jalanõud ning mütsid ja oligi nagu korras, piisas kombekate toariietele tõmbamisest ja külm vist ei hakanud, vähemalt ei kurdetud. kasutuses oli kaks kombekat kummalgi lapsel + joped ja karupüksid autoga liiklemiseks ning kodu ja lasteaia vahel liikumiseks.

Aga kevad, kevad on “tore” sest hommikul on ehk +1 kraadi seega suht külm, aga pealelõunaks võib juba +9 olla ja päikese käes üsna soe – vot ja siis mõtle neid asju välja, et mida ja kuidas. Siiani on neil üks talvekombe igaksjuhuks ikka aias olemas, aga ka k/s komplekt, siis saavad õpetajad käigu pealt otsustada, et mis on paras kasutada.

Toariided on muidugi omaette teema, kui palju ja mida, mis suuruses. Näiteks vahepeal käis Jenni ainult kleitide ja retuusidega, nüüd aga pigem retuusid ja pluusid, ka on ta siin talvega korralikult pikkust visanud. Kuna ta suudab asju tihti ikka korralikult täis lödistada, siis peab variante olema üsna mitu.
JJ-ga on veidi lihtsam, dressid ja pluus (hea kui dinosaurustega) ning tema on rahul enamasti.

Ühesõnaga seda kraami on päris palju, aga kuidagi peab need kõik mugavalt ka hoiustama, et nii meil kui lastel endal oleks hea vajaikud asjad sahtlitest-kappidest leida ja võtta.
Meil on laste igapäevaste riiete jaoks üks kummut ja üks kõrgem kapp, seega ega siin ruumiga meeletult hõisata ei ole. Proovisin neid riideid sorteerida nii ja naa, aga ikka nö hunnikusse ladudes, mis tähendas, et kui alt midagi võtta, läks ülemine korrus sassi ja vahel samas ei teadnudki, et mis hunniku põhjas kasutust ootab.
Kuna see sahtlite täitmise viis ei toiminud, proovisin ka rohkem nalja pärast “konmari” viisi, ehk siis riided on kokku volditud (selleks on ka oma meetod, aga ma pigem vaba käega panin kokku) ja üksteise otsa ladumise asemel kõrvuti asetatud. Ega ma liiga palju sellesse ei uskunud, aga täna võib öelda, et see päriselt toimibki. Nüüd näevad ka lapsed, et kus miski asub ja kui midagi võtta, siis ei ole sahtel pärast sassis nagu sea pesa. Kõik on silma all, annab ülevaate, et mis kõik puhtad ja kasutust ootavad ja eriti lihtne on siis kui midagi konkreetset otsida on vaja. Kindlasti on kasulik organiseerida ainult need riided, mis päriselt praegu kasutuses on, nii pole segavaid ja ruumi raiskavaid variante.

img_2077

Nii on mõlemal lapsel nö põhiline sahtel, kust vajalikud asjad ise kätte saavad, püksid, särgid ja aluspesu kõik eraldi ridades. Jennil on lisaks siis kleidid, mis vajavad pigem riidepuul rippumist ja need on kummuti kõrval kapis. Riided, mis kasutust ootavad, kas suuruse või hooaja mõttes, on eraldi teistes sahtlites.
Õueriided ootavad esikus, praegu on veel k/s ja talve asjad mõlemad väljas, varsti tõstan talvekad panipika eest ära, sama jalanõudega.
Kui asjad on kenasti sorteeritult silme ees, siis on ka vähem seda muret, et issver äkki on miskit puudu (sest oled näiteks 5 retuusipaari olemasolu unustanud), saab siis ka natuke rahulikumalt asjade varumisega ning ka võimaliku üle varumisega võtta ja lihtsalt mõistlikum olla.

img_2078

Jalanõude osas sai mõlemal lapsel algavaks soojemaks hooajaks praktiliselt kõik asjad uued ostetud, sest jalad on päris korralikult kasvanud. Valikul püüdsin ikka lähtuda barefoot põhimõtetest – võimalikul painduvad, kõrgendusteta taldadega, kerged ning lapse jalakuju järgivad variandid.

img_1625

Mõlemal kummikud, ks/niiskema jahedama ilma tossud, õhemad suvised tennised, sandaalid ning nn baseeini/ranna jalanõud. Viimaseid ehk muidu poleks praegu pigem valinud, kuid reisile minnes tunduvad vajalikud, seega said ostetud. 

Natuke häda on vaid nende asjadega, mis väikseks on jäänud ja millele peresiseselt pole edasisi kasutajaid või mille hoidmine ja ootamine pole mõistlik – no näiteks ei tundu mulle hea variandina hoida Jonile suurus 104 asju, sest see number saab talle parajaks ehk alles paari aasta pärast ja seni võtavad need asjad siin lihtsalt ruumi. Jennil on aga riided enamus nii preililikud, et sealt Jonile suurt midagi ei tule nii või naa (kuigi roosad meriino riided läksid käiku. Kui kellelgi on häid ideid, mida sellisel puhul teha, andke märku – mainin ka, et minus ilmselt ei ole hetkel seda ühe body viie erineva nurga alt pildistajat ja mõõtjat ning seega kuskil grupis müümine väga teemaks ei tule (kui keegi soovib “pimepakki” tüdruku riietega suurustes 68-80, enamus nö tubased/igapäeva riided, siis andke mulle märku (hetkel asjadele soovija olemas).

Kuidas ma paljajalu hakkasin käima

Posted in elu kolme lapsega, Toote-test by

Lastele jalanõude ostmise pisut hullumeelse tihedusega on ilmselt kõik lapsevanemad kokku puutunud, lisaks on valik nii suur ja lai, et kohe ei teagi, mida võtta, mida jätta, mis sobib ja ei sobi. Meie oleme enda lastele vähemalt ühe märksõna leidnud ja see on paljajalujalatsid ehk siis barefoot ehk siis jalanõud, mis maksimaalselt meenutavad ilma jalanõudeta olemist.

Ega neid meie kaubandusest peaaegu saada pole, kõik on enamasti tellimisega, õnneks siiski tekib (e-)poekesi ka siia, kes kõigile paljajalu lastele sobilikke jalavarje pakkuda soovivad, vastavalt nõudlusele pakutu hulka suurendavad ja loodetavasti ikka kasvavad.
Ehk siis siiani on olnud see lastele jalanõude saamine mõneti jahti meenutav – sest vaja ju õiget numbrit, õiget tüüpi õigel aastajaal jne.

Kõige selle juures ma enda peale väga ei mõelnud, olin ju oma tavapäraste jalanõudega harjunud, tundusid mugavad ka ja no mis mul vaja. Aga juhuslikult mulle siiski ühed nö ülemineku jalanõud veidi rohkem kui aasta tagasi silma jäid – polnud kõige laiem ninaosa, aga olid väga painduva tallaga, täpselt jala ümber kinnitatavad ja kui jalga sain, siis oli tunne päris hea. Ma tol hetkel ei pidanud üldse plaani, et hakatagi ise kasutama barefoot jalanõusid, aga see veidi on see teema, et kui juba proovid, siis ega väga tagasiteed ei ole, sest sa lihtsalt ei taha enam oma jalgu panna millessegi, mis ei paindu, mis surub varbaid kokku, millel on ebaloomulik kõrgendus – no ei taha.

Vastu kevadet ostsin veel mingid suvalised tennised, mis paraku jalga ei jõudnudki, sest ostetud said ühed veel – õhukese talla ja laia varbaosaga, need said lemmikuteks ja sealt edasi tahaks öelda, et ülejäänud on ajalugu 😀 Sest minu jalad enam muid asju kui barefoot jalanõud omale ümber ei taha.
Suveks said sandaalid, imeõhukese tallaga, peale vaadates oli kahtlus, et kuidas nendega ikka kõndida on, aga ma võin öelda kuidas – mugav, mõnus, “maaga ühenduses” kindlalt maas nagu paljajalu ikka.
Jah – kui oled ikka varem harjunud kõige täiega kandu vastu maad põrutama, siis seda saad sa barefoot jalanõudes teada ja tunda ning pead oma sammu veidi korrigeerima. Mõneti nagu õpid uuesti käima, teed oma sammu pehmeks ja ei trambi nagu elevant mööda teed, üldiselt mulle tundus, et kogu keha olek sellest muutus.

Nüüd, olles käinud barefoot jalanõudega ka talvläbi, olin kindel, et ka kevadele vastu minna ei taha milleski muus, samas mõlkus mõttes ka mõne enda jaoks uue tootja proovimine, mõeldud tehtud ja siin kohal tuli abiks Mugavik – paljajalu jalatsite e-pood, kes sellest aastast alustas Joe Nimble jalatsite müüki. Nõndaks ootavadki mul lume sulamist nüüd Joe Nimble Cheertoes (kui äge nimi eks 😀 ). Mulle endale tundub, et Joe Nimble toodang on just hästi sobilik ka neile, kes tahaks oma esimesi barefoot jalanõusid osta ja proovida, sest nad ei ole kindlasti ekstra laiad (mida võib olla tahad hiljem), samas on neis varvastel mõnusalt ruumi, tald paindub nii palju, et keera või rulli. Sisetald on ehk juba pikemalt barefoote eelistanule isegi liiga pehmendav, samas jälle alles alustajale ideaalsed – hiljem võib ka soovi korral selle lihtsalt eemaldada või mõne õhema vastu vahetada.

Minu Cheertoes mudel on äge, natuke nagu sportlik, samas detailid teevad just nagu viisakamaks, nõnda näen ma neid nii teksade kui seeliku all kandmiseks – sellise universaalsusega on ka võrdlemisi kõrge hind natuke vastuvõetavam.
Ka ei ole neil see kuju selline “pardijalg” nagu paljude suurim hirm on omale barefoot ostes – aga ma vannun, et mingi aja pärast silm harjub ja olulisem veel, sul on lihtsalt nii mõnus olla, et laiem varvaste osa ei seostu enam pardijalgadega vaid sellega kui hea ja mugav sul kõndida on.

Miks üldse hind neil barefoot jalatsitel nõnda kõrge on? Eks see disain ja väljamõtlemine ka maksab, kvaliteetne materjal maksab, tihti on barefoot jalanõud üldse käsitöö, kogused, mida toodetakse on väiksemad, seega masstoodangule omast soodsat hinda näeb vähe. Küll aga usun ma, et mida rohkem inimesi enda jaoks selle paljajalu maailma avastab, nõudlus kasvab, seda rohkem tuleb ka pakkujaid ning selle turu suurenemisega ka hinnad lähevad meeldivamaks.

Kes soovib Mugaviku valikus olevate BF jalanõudega tutvuda, siis sel laupäeval (09.02) toimub Tartu Loodusmaja Päikesetoas Mugaviku pop-up pood, minge uudistama.

Seniks aga, kes tahab oma jalgadele teenet teha ja neile midagi tõeliselt mugavat osta, siis  saab mu Instagrami kontol loosis osaleda, kus Mugavik on välja pannud 40€ kinkekaardi oma poodi – nii saab keegi omale (või lastele) uued papud veidi soodsamalt soetada 🙂

Kuidas tundub – kas võiks sel aastal hakata paljajalu kõndima?

 

IMG_9899IMG_9900IMG_9901IMG_9904-1

IMG_9586IMG_9590

Kuidas lasteaias läheb

Posted in lasteaed by

Paar nädalat tagasi oli JJ esimene lasteaia päev. Ilmselt on peresid, kus see päev on umbes sama pidulik kui 1. september, meil läks see päev aga kuidagi nii “tavaliselt”, et nagu oleks siin aastaid lasteaias käidud 😀

Hommikul asjataski Teet JJ-ga kõik toimetused, võtsid ühes õhtul pakitud lasteaia koti ja enne kui nad uksest juba väljusid, jõudsin kiirelt ühe pildi teha, musi-kalli ja läinud nad olidki.
Lasteaeda jõudes oli JJ kohe mängima läinud ja kui Teet seal kasvatajaga vajalikud jutud räägitud sai, siis oli möödunud pool tundi, JJ lehvitas ja Teet läks tööle. Enne lõunaund sättisime meie Jenniga end JJ-le järgi, kus esmalt muidugi JJ üldse koju tulla ei tahtnudki aga lubadusega järgmine päev tagasi tulla, saime siiski koju mindud.
Jenni võtab uuest elukorraldusest maksimumi ja nüüd, kus suur vend ei tule kell 7 teda äratama, magab ta hommikul mõnuga 9 või isegi 10-ni, sellise pika unega ei jää ka eriti palju aega selleks, et vennast väga puudust tundma hakata.

Eesimene nädal oligi nii, et JJ ärkas ise hommikul, et saaks koos issiga lasteaeda, suur õhin sees. Kolmandal päeval proovisime ka magama jäämist, sest juba teisel päeval läks ta omale ka voodit valima (kambavaim!). Paraku see nii libedalt ei läinud ja kui ta ikkagi suure proovimise peale rahulikult uinuda ei suutnud, läksime järgi. Samas, kui koju tulime ja küsisin, et kas homme lähed jälle, oli vastus kindel jaa.
Uus nädal tuli kahtlaselt, mulle tundus, et hakkab vist mingi nohu tekkima ja nii me teda mõned päevad üldse lasteaeda ei viinudki. Õnneks sellest “vist hakkab midagi tekkima” faasist asi kaugemale ei läinud ja sai jälle minna, kuid lõunaunne jäämist hakkame uuesti proovima sellel nädalal. Meil aega on ja mingit sundi pole, seega teeme nii, et tore oleks.

Ja tundub, et tore JJ-l tõesti on. Ta on seal nii hoos ja nii tunneb rõõmu, et saab omaealistega mängida ja tegutseda, juba esimesest päevast peale tuli ka rohkem juttu kui tavaliselt – aga no eks toimus ka rohkem ja oli millest rääkida. On hommikuid, kus ta tahaks parema meelega kohe õue mängima jääda ja siis on rühma/tuppa jäämise tõttu ka paar pisarat tulnud, aga õnneks need on siiski kiirelt möödunud, kui koos teistega tegevused käima lähevad.

Kui õues käib ta seal tulenevalt meie “suvisest” ilmast pigem kummikutega, paksemate dresside ja jope või paksema dressikaga, siis sisejalanõudeks said esialgu varasemalt mainitud lahtised Kavati sandaalid. Juba esimesel päeval küsis Teet, kes teda seal mängimas vaatas, et kas midagi pehmemat meil pole. Õnneks jõudsid kohale ka Tikki nahast sandaalid, mis barefoot põhimõttel ehk lapsel on nendes võimalikult paljajalu olemise tunne. Esimene mulje on ikka väga super nendega, JJ saab mõnusalt maas istuda, ei ole rasked ja lisaks on peal muidugi dinosaurused. Tundub, et lapsel on tõesti hea ja mugav, sest lasteaiast lahkumiseks ei taheta neid jalast võtta ja kompromissina peame sandaalid koju kaasa võtma 😀

Ühesõnaga on algus läinud tegelikult kenasti ja rahulikult. Loodame, et nii jätkub ja JJ-le ikka meeldib seal, mulle igatahes tundub, et nii aeg kui ka aed said õiged valitud 🙂

lasteaialaps

Esimene lasteaeda minek, siis üks eelmise nädala lasteaiast tulek ja need kõige lemmikumad Tikki sandaalid 😀 

Natuke ootust ja natuke ärevust – algab lasteaed

Posted in lasteaed by

Eelmine aasta umbes samal ajal kirjutasin, kuidas JJ lasteaeda mineku vähemalt aasta edasi lükkame, nüüd ongi see aasta möödas ja otsustasime, et proovime ja vaatame, kuidas talle lasteaias meeldib.

Tegelikult selle otsuse pidime tegema siis, kui kevadel reisil olime, sest tol hetkel oli vaja oma soov kinnitada või uuesti edasi lükata. Vaatasime tema käitumist ja olemist reisil ja see andis kindlust ja julgust, et talle võiks tegelikult nüüd lasteaias meeldida küll. Ideaalis oleks ma tahtnud kõigis kolmes lasteaias ka korra kohal käia enne otsuse tegemist, aga kuna reisi tõttu seda teha ei saanud, siis läksime seda teed, et jäime kindlaks oma esimesele eelistusele ja sinna ka koha kinnitasime. Meil on selles osas mõnus et kodu ümber on väga lähedal lausa 4 eestikeelset lasteaeda, lisaks üks venekeelne, seega oleks kõik variandid olnud head, aga meie jaoks oli määravaks lõpuks see, et valitud aed on teistest vaiksemas ja rahulikumas kohas, ümbritsetud eramajadest ja peaaegu 0 liiklusega.  Lasteaia nime ei plaani ma blogis mainida 🙂

Nii alustabki JJ järgmisel nädalal lasteaiaga, ma millegi pärast arvasin, et ma kuidagi valmistun selleks rohkem, aga tegelikult ma vist veel ei adu päriselt ise ka, et kui suur see muutus meid ees ootab.
Praktilise poole pealt on meil esialgu vajalikud asjad olemas, mul on talle tubaseid riideid 5+1 komplekti (tegelt saab ju pesta ka kahte komplekti, aga no las olla lapsel vaheldust), nii on igaks päevaks riided + see varukomplekt lasteaeda. Õueriietele tegin ka  ülevaatuse, mitmed asjad on veel kevadest parajad, jope siiski sai number suurema vastu vahetatud. Õueriided on siis kevad-sügis komplekt Po.P-it, k/s kombe Jonathanilt, üks lisa trööpamise kombe samuti Po.P-ilt, eraldi tuuletõkkefliis Geggamojalt ja talvekombe samuti Geggamoja, eks jooksvalt lisandub ilmselt miskit veel.
Jalanõudega on ka miskit olemas, Crocsi kummikud, Move by Melton termokummikud ja Soreli talvesaapad, lisaks valik igapäevaseid tenniseid jms. Sisejalanõud on veidi keerulisem teema, kuna JJ on harjunud toas paljajalu olema, aga see vist lasteaias pole lubatud ja no poleks ka ideaalne, kui tema on paljajalu ja sõber kõrval sandaalidega jala peale astub.
Kuna mulle tundub, et lastega seonduvalt ei tasu kuskile äärmustesse laskuda, siis plaanin talle tuppa kahte tüüpi jalanõusid, ühed nö kõvemad Kavat sandaalid ja teised siis barefoot põhimõtet järgivad Tikki nahast sandaalid, kasutaksime neid siis vaheldumisi. Samamoodi vahelduseks mõtlen ka õue talle ühed barefoot jalanõud võtta Baby Boggsilt, mis veekindlad ja kuni -10 kraadiga kantavad, boonusena super kerged.

Ja no isegi kui meil on kõik ettevalmistused tehtud ja asjad olemas, siis tegelikult vaatame ikka seda, et kas ja kuidas JJ seal kohaneb. Ta on küll super sotsiaalne ja ei taha kunagi mänguplatsilt-toast lahkuda ja kui pakun, et kas jääd “siia” ja emme läheb ära, siis ta lehvitab mulle selle peale tavaliselt 😀 Aga eks lasteaed on midagi muud ja ega ta siiski varem pole kuhugi üksi jäänud. Samas olen ma kindel, et täna on ta absoluutselt rohkem valmis aeda minekuks võrreldes eelmise aastaga, kus ta oli selgelt ikka veel liiga väike.
Kuna meil ei ole mingit sundi teda igaljuhul aeda panna, siis kui on ikka näha, et ta ei harju või talle ei meeldi või, et see põhjustab mingeid suuremaid probleeme käitumises vms, siis jääb ta uuesti lihtsalt koju ja proovime mõne aja pärast uuesti. Kuid ja kuid temaga keegi lasteaeda kaasa istuma ei plaani meist minna. Esialgu ilmselt viib teda aeda Teet ja järgi läheme meie Jenniga, nii peaks see ka edaspidi välja nägema, kui harjutusperiood venib, siis võib olla vaja, et ka viime meie Jenniga.
Tegelikult ongi mul ärevus sees ka Jenni pärast, sest nad on vennaga ju nagu sukk ja saabas, kõike tehakse koos, eks näis kuidas ta suhtub sellesse, kui venda kodus pole ja peab ka omaette toimetama. Teisalt, kui JJ-l aias kenasti läheb, siis mõtlen, et võiks Jenniga sügisest kuskile muusika ringi minna, ilma, et oleks vaja JJ-le hoidjat otsida selleks ajaks – nii võidaks ikka mõlemad lapsed sellest uuest elukorraldusest.

Kel häid nippe ja mõtteid lasteaeda mineku osas (ja eriti kui koju jääb väiksem õde või vend), siis jagage julgelt!

IMG_8221

Umbes nii meil see tee lasteaeda ja tagasi hakkab välja nägema 😀