Lapsekandmine ja sügis-talvine riietumine

Posted in koostöö, lapsekandmine by beritp

Suvel on ilmselt lapsekandmise tippaeg, siis käiakse rohkem ringi ja kandmine on abiks kõiksugu matkadel, laatadel, aga muidugi ka igapäeva toimetustel. Tihti, kui esimesed külmad saabuma hakkavad raugeb ka kandjate ind, kuid on ka neid, kel kandmivajadus säilib ja ka temperatuuri langedes on vaja mõnusalt ja soojalt oma lapsed kanda. Kuidas seda siis kõige mugavamalt teha?

Oluline on siiski meeles pidada, et kogu selle soojas püsimise tuhinas end ega last üle ei riietaks ning pigem kehtib reegel, et kui kahtled, siis pane vähem riideid kui et rohkem. Liikudes ja kaks keha koos hoides hakkab tegelikult väga soe ja sellega tasub arvestada riietust valides. Ühtlasi on see riietamine ikkagi katsetamine ja kuna ilmad on samal päeval ka Eesti eri paikades väga erinevad ning inimeste külmataluvus individuaalne tuleb selle katsetamisega omale sobivaim lahendus leida – mis ühele ideaalne, ei pruugi seda olla teisele.

Alustada tuleb aga lapse suurusest/vanusest, lapsed, kes on pisikesed, ise veel vahepeal õues omal jalal tatsama ei lähe, võiks hoida kandja jope all soojas või vähemalt jope hõlmade all. Suuremad lapsed, kes vahepeal kõnnivad või mänguplatsile mängima lähevad võib vabalt panna kandja jope peale, sest neil on seljas juba omal ka õue sobilikud riided. Arvestama muidugi peab, et libedate jopede-kombede peal ei pruugi lina või kott alati just ideaalselt püsida ja võib vajada tihedamalt kohendamist.

Väiksed beebid on seega siis parem panna spets jope alla, soojemal ajal ka tavalise jope hõlmade alla. Nii ei ole vaja neile selga panna pakse puhvis kombesid, kus sees ei pruugi lapse asend kotis/linas enam üldsegi heaks jääda ning kandjal on lihtsam jälgida lapse olukorda kui laps on tema ligi. Ka poodi või suuremale lapsele lasteaeda on lihtsam ja mugavam minna spets jopega, sest siis saab siseruumides jope pealt võtta ning nii kandja kui laps ei kuumene üle. Spetsiaalse lapsekandmisjope asemel võib lasta oma olemas olevale jopele lisasiilu õmmelda, et laps ka alla mahuks või kanda mõnd suuremat numbrit, kui kandjale nii sobib ja mugav on.

Liliputi jope

Lapsekandmise jopesid on üsna palju, on õhemaid ja paksemaid, vahel annab üldse sügisel läbi ajada vaid pusaga ja siis kohe üle minna talvejopele kuid vahel saab hoopis kevad-sügis jopega kanda poolde talve. Jopet valides soovitan mõelda, et mis olukordades seda kasutada on vaja, kui pead olema tunde koos lapsega õues, siis on mõistlik investeerida tõeliselt sooja jopesse/mantlisse, kui pigem on käigud ekspromt ja harvem, siis võib abiks olla mõni õhem variant samuti.

Lapsele, keda vaja korraks ka maha toetada võiks sokile lisaks ka kapukad/papud panna, meil kasutuses Liliputi saapad

Jope all annab lapse riietusega ka palju seda soojust timmida nii, et oleks alati mõnus olla. Parimad riided on meriino, siidi, bambusega, mis on soojad, aga kui laps peaks ka higistama, siis ei lähe need naha vastas külmaks. Sügisel ja soojema jopega ka talvel võib piisatagi vaid ühest riietekihist ka lapsel, lisaks siis sokid ja müts. Kuna lapse keha on vastu kandjat ja tema ümber on ka kandevahend just nagu lisakihina, siis ei tasu seal riietega liialdada, samas nii pea kui jalad võiks natuke rohkem läbi mõelda, sest nendeni see kandja kehasoojus ei jõua. NB! Lapse pea ei tohi jääda jope sisse peitu, laps peab jätkuvalt olema musi kõrgusel ja nägu ning hingamisteed katmata.
Tuukrimütsid on enamasti parim valik, sest siis on nii kukal kui kael soojas ja pole salliga vaja eraldi jamada. Kellele tundub, et laps vajab rohkem tuule eest kaitset kui müts seda pakub, siis on erinevad tootjad ka välja mõelnud kapuutsi lahendusi ja erinevaid kaeluseid, mis nii ema kui lapse kaelad katavad. Jalgadele villased sokid, sellised, mis on nii pehmed ja meeldivad, et saab otse vastu nahka panna, sest nii on villa sisaldusest kõige rohkem kasu soojuse hoidmisel.
Ühe väga sooja riidekihi asemel eelista kihilist riietust, mida vajadusel saab ka nö käigu pealt vähemaks võtta või lisada.

Universaalne riiete kombo: olenevalt temperatuurist saab kasutada kas vaid üht kihti või kahte (sinine kombe Polarn O. Pyret esimene kiht, pisut paksem kollane villane kombe teine kiht (Celavi, Kalhoj Tallinn) – pikemate soonikutega kombed/püksid on head, sest siis pole ohtu, et kandevahendis olles püksisääred üles liiguks ja jalad paljaks jääks. Villane tuukrimüts ja kindad (Joha), villased sokid (Villapai) ja villased papud (Liliputi) – nende riietega on ühtviisi hea nii last kanda, autos sõidutada kui kärutada.

Kui juhtub olema nii, et enamasti tekib kandmise vajadus õues käruga liigeldes, kui beebi enam kärus olla ei taha või autost tuppa/poodi jne kohtadesse minnes, siis soovitaksin vaadata pigem veidi õhem jope ning lapsele esimesele kihile lisaks teine pisut soojem kiht peale panna, et kannataks hetke ka soojast kärust/autost välja võtta, kandevahendisse panna ja siis jope kinni tõmmata. Lapsele, keda võib olla on vaja ka korraks kuskile seisma toetada on hea lisaks sokkidele ka mingid veidi asjalikumad soojad kapukad/papud panna.

Teise kihi villase kombega soojakotis olles saab hõlpsasti last külmetamata ta kärust omale kotti või linasse võtta

Olles erinevaid jopesid siin nüüd mitu hooaega kasutanud, on mulle jäänud omad lemmikud. Ilmselt kõige ilmastikukindlam ja soojem on olnud Liliputi jope, sellele järgneb tihedas konkurentsis pikema lõikega AngelWings talvemantel (mõlemast olen eelmine hooaeg ka siin ja siin eraldi kirjutanud). Omaette lemmikuks sai aga AngelWings villaga hõlmikmantel, sest sel pole kõhul kandes vaja eraldi vahesiilu kasutada, ja nii on seda maru mugav kasutada just neil ekspromt kandmistel, mida ma ehk kodust lahkudes ette pole näinud. Vahepeal mõtlesin, et kas saaksin ehk ka neist mõnest loobuda, kuid jõudsin arusaamale, et ei – kõik on omadustelt ja stiililt piisavalt erinevad, et kasutangi kõiki kolme.

AngelWings villaga mantel – alumiste kihtidega reguleerides saab selle mantliga tegelikult sügisest kevadeni kanda

Kõigil kolmel variandil on ka seljas kandmise võimalus, nagu ka paljudel teistel jopedel, kuid selles osas soovitan olla pigem ettevaatlik ning libedaga võiks seljas kandmisest loobuda (libedus ei tule alati jääga, libedad võivad olla ka puudelt langenud lehed, mis maas vihmast märjad).

Seega ei pea jaheda saabudes lapsekandmist ainult toaseinte vahele jätma ning tegelikult saab sügis-talvel mõnusasti soojas olles õues ka edasi kanda, tuleb lihtsalt leida omale sobivaim variant.

9Sep2019

Lapsekandmine: Limas Flex – eriti mitmekülgne kandevahend

Posted in lapsekandmine by beritp

Esialgu ei reeda Limas Flexi tagasihoidlik ja malbe välmus kõiki neid võimalusi, mis temas peidus on, et olla sobilik juba päris pisikestele beebidele ja ka suurematele lastele. Aga tasub lähemalt uurida, sest tegu on ühe tõeliselt mõnusa kotiga.

Nagu mainitud, siis kasutusaeg on lai, sobilik tõesti juba alates 3.5kg piirist ja ka pikkuse poolest juba veidi enne 56cm, aga kuna tegu on lapsega koos kasvava mudeliga, siis meie kogemuse põhjal on hea kanda kuni 98 suuruses last. Limas ise küll on kirjutanud lausa 104 pikkuseni, kuid proovisime oma JJ-ga ja kui suure hädaga jah, saaks ta seal kantud, siis ma pigem jääksin siiski selle 98 juurde.

98 suuruses Jenni

74/80 suuruses Jon

Selleks, et üks kott saaks olla juba nii pisikestele sobilik, peab seal ikka mingi eriline lahendus olema ja Limas Flexi puhul on selleks siis rihmade kahel viisil kinnitamine – kuni pooleaastaste laste puhul kinnituvad rihmad pihavöölt tulevana, et võimaldada beebi seljale maksimaalne kumerus ja pehmus ning hiljem, suurema lapsega kinnituvad rihmad paneeli küljele – nii nagu klassikalistel kottidel ikka, et suurema lapse kaal oleks kandjale mugavamalt jaotatud. Väga meeldib mulle see, et kui külgmisi rihmasid veel ei kasuta, saab need peita külgedel olevatesse taskukestesse, nii ei jää midagi ette ja on visuaalselt ka väga ilus.
Loomulikult saab teha koti paneeli kitsamaks, selleks on pihavööl takjakinnitus, kust saab paneeli kokku lükata ja mis tänu õhukesele olemusele ei jää ka pisikese beebi jaoks kuidagi ebamugavalt paks. Paneli kõrguse muutmiseks on üleval servas rihmad, millest kokku tõmmata või järgi lasta, ning samuti on ülemises servas stopperiga nöörid, et ka seda serva kitsamaks teha (just väikse beebiga, kelle kaela nii saad paremini toetada).
Paneeli ülemise serva külge kinnitub trukkidega ka kapuuts suurema lapse pea toetamiseks uinaku ajal, kuid soovi korral saab selle kergesti eemaldada – mina eelistan tavaliselt kottidel kapuutsid ära võtta.

Max suur asetus

Limas Flex väikseks tehtud

paneeli laiuse muutmine krõpsuga

Õlarihmad on pehmed, mitte liiga laiad ega ka liiga kitsad, pigem levinud variantidega võrreldes kuskil seal keskel olevad, pikkuse poolest sobivad ka väiksemat kasvu kandjale, aga annab rihmade pealt pikemas reguleerida, et oleks mugav ka suuremat kasvu kandjal. Rihmad liiguvad kergelt ja ei vaja suurt sissetöötamist, samas ei anna muidugi kandes kuskilt järgi.
Olles seda kandevahendite konsultatsioonide ajal selga proovinud väga erinevas kasvus lapsevanematele olen olnud päris üllatunud selles laias sobivuse vahemikus, peale vaadates, ei oleks seda ilmselt oodanud.
Pihavöö on keskmine, pigem üsna pehmelt mõjuv (tänu kaares lõikele), aga ei ole kindlasti ekstreemselt peenikesele pihale sobilik (minimaalselt tundub see piir olema 64cm).

Pihavöö aga avab selle koti juures veel täiesti ainulaadse ja uue tahu, nimelt saab selle pihavöö täiesti eemaldada, et kotist teha Onbuhimo, mis on pihavööta kandevahend ise istuva lapse seljas kandmiseks. Onbuhimo pluss on see, et lapse saab kõrgemale kui niisama kotiga ja keda vöö rõhub, siis ei tohiks see enam probleem olla (näiteks rasedana), samas tuleb arvestada, et kandmine onbuhimoga on teistmoodi kui kotiga ja näiteks võivad ka õlad pigem kiiremini koormusest väsida. Küll aga on onbu ideaalne kiireteks seljas käikudeks, sest kui asi käpas on see paigaldus imekiire ja lihtne. Samas, kuna onbuhimo on kandevahendina väga-väga individuaalse sobivusega, siis võib olla ka nii, et kotina on Limas Flex sulle täiesti ideaalne, aga onbuhimona mitte nii väga, sellest ei tasu siis liiga löödud olla.

Onbuhimoga seljas

Pihavöö eemaldatud

Nii on Limas Flex tõesti väga “paindlik” kandevahend – pakkudes mõnusat olemist vastsündinule aga ka rohkem ilma uudistavale väikelapsele.

Pere ainsaks kandevahendiks sobib Flex ilmselt ka, sest saab eri kandjatele mugavaks seadistada, küll aga võib seadistamine suurema kasvu vahe korral rohkem aega võtta ning kui kandjad vahetuvad tihti, siis võib hoopis mõni seotav variant olla sobilikum – nagu Limas või Limas Plus, mis mõlemad pandlaga pihavööga kuid seotavate õlarihmadega. Limase pandlaga ruutlinade puhul on tore ka see, et kandja saab ise jooksvalt valida, kas tahab kasutada õlarihmadel pehmendusi või eelistab rohkem linalaadset kogemust ja õhemaid õlarihmasid/lina – sest mõlemal mudelil saab pehmenduse lisada ja ära võtta.
Seotavad õlarihmad ei vaja kandja vahetudes eelseadsitamist ja on nii kiiremini kasutatavad.

Limas pandlaga ruutlina

Sellised toredad kandevahendid Limaselt, kel tekkis huvi mõni neist omale soetada, saab seda teha babyshop.ee ja kasutage ka sooduskoodi “lifeatlucky13“

8Sep2019

Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Posted in elu kolme lapsega, Kärudest by beritp

Eelmisel nädalavahetusel käisime kaua oodatud Kärumaratonil, ilmaga vedas ja üritus õnnestus vähemalt meie perel küll igati.

Suurim üllataja oli mu jaoks JJ, kes kogu selle ligi 10km distantsi omadel jalgadel läbis ja seda pigem tempot tehes kui et järel lonkides. Olime ju valmistunud, et vajadusel kannataks meil käru ka temal jalga puhata või saaks kotiga selga võtta, aga ei, polnud vaja – iga tõus tekitas temas elevust ja samm oli kerge kuni lõpuni.

Tõuse oli rajal ikka oma jagu, mäletan, et nende eest meid hoiatati, kui kevadel selle Kärumaratoni plaaniga välja tulin, õnneks midagi hullu ka polnud ja üldse, kuidas sa saaks lõõtsutada, kui 4.5-aastane kõrval põhimõtteliselt keksib üles 😀
Okei, käru koos lapsega on muidugi lisaraskus (kuigi meie Terrain on päris mõistliku 12.9kg kaaluga) ja praktliselt seinast üles ikka annab lükata, aga hakkama saime sellegipoolest.

Siis kui Jennil oli kriis (sest kaasa sai vale joogipudel) ja ta teekonda Teedu seljas jätkas (kotiks Soul Slings toddler). Pilt:Elamusmaratonid veebilehelt

Käru oli meil ideaalne – Mountain Buggy Terrain, millega sai suvi läbi soojendust tehtud ja nüüd siis tema võimeid täielikult realiseeritud. Polnud vahet, kas pinnaseks olid puujuurikad, liiv, kivid või puuklibu, kõigest läks läbi ja üle. Mida ma kõige enam armastasin just neid mainitud tõuse silmas pidades oli tegelikult käsipidur, sest tõusule järgnes tavaliselt langus ja hea oli hoog piduriga mõistlikuks võtta ning samal ajal ei pidanud seda tegema ise täiest jõust käru tagasi hoides. See on mugavam, ohutum, ning näiteks omas tempos kulgedes/joostes aitab see pidur just seda oma rütmi ja tempot hoida, nii ei teki lõike, kus end liialt väsitad ja siis pärast kannatad 😀
Seega jah, sportkäru juures on käsipidur minu jaoks täiesti asendamatu.

Morsipaus teeninduspunktis

Jonil oli ka mähkmevahetuspaus

Tegime väikse lõigu ka nii, et Jon oli mul seljas…

… ja Jenni oli kärus. Ma jäin oma Vivobarefoot tossudega ka väga rahule, ei pidanud kevadel suht pimesi tehtud valikus kuidagi pettuma.

Päike küttis sel päeval üsna intensiivselt, isegi siis kui vahepeal sai metsa all varjus olla, õnneks on Terraini vari nii piisavalt suur, et Jon sai kärus päris mõnusalt ja jahedalt olla. Lemmik asend oli tal turvakaarest kinni hoides teed juhatada. Lootsime küll, et ehk teeb ta ka väikse uinaku, kuid ilmselt oli see matk tema jaoks piisavalt põnev, et uni kuidagi tulla ei tahtnud (õnneks autosse saades läksid silmad kohe kinni).

Terraini pakikorvi mahtusid paar kandekotti, üks kandelina, Joni tuubisnäkid ja mähkmed suurepäraselt ära ning ruumi jäi ülegi, kahest joogipudeli hoidjast ka täitsa piisas, et kogu pere vedelike varusid täita. Muidugi kohe alguses oli pudelitega meil suur draama, sest Jennile sai vale kaasa võetud ja see mõjus temale paraku nii demotiveerivalt, et pärast suuremat hala oli ta nõus jätkama vaid issi seljas #kolmenedraamakuninganna

Ma arvan, et Terraini puhul on minu jaoks vaid üks miinus ja see on ainult nss olev iste, samas, ohutu sportkäru puhul on see üsna paratamatu omadus ning kõik muu on samal ajal tõesti suurepärane ning lapsel saab silma peal hoida magnetiga sulguvast piiluaknast. Kui vaja saab seda kasutada ka tavalise igapäeva käruna, sest kaasas on kohe komplektis ka esirattaga samas mõõdus väiksemad tagumised rattad (12 tolli), nendega on mugavam poes ja ühistranspordis liigelda, jooksma või maastikule minnes saab kiirelt suuremad rattad (16 tolli) alla panna ja lust võib alata. Igapäeva käru mõistes on võimalus iste panna täslamavasse, et laps seal mugavalt magada saaks, ka jalatoe osa saab veidi tõsta, et nt aastane Jon saaks seal täies pikkuses pikutada. Ja kes plaanib talvel lumehangedes kärutada… peaks Terrainiga ka seal hakkama saama.

16 tolli õhkkumm tagumiste ratastega

istmel on 5-punkti turvarihmad ning turvaar ja joogipudeli hoidjad on kohe komplektis kaasas

Nagu ma varem vist juba maininud olen, siis on Mountain Buggy Terrain olnud just täpselt nii hea käru, et muidu ikka üdini jalgratturist Teet sellega jooksmas hakkas käima – mu meelest super!
Ma pole kindel, kas jõuame veel järgmisel nädalal Saaremaale Ultima Thule 10km jooksule/matkale, aga kogu sellest kärutamisest on mingi pisike pisik sees ja täna Tallinna Maratoni ülekannet vaadates tekkis ikkagi mõte järgmisel aastal ehk sinna osalema minna – eriti kuna hoolimata juhendis seisnud kärude keelust siiski kärusid rajal näha oli, tuleb ehk ka ikka edaspidi täpsemalt üle uurida ja küsida, et vahvad asjad tegemata ei jääks.

Igatahes – liikumine on äge ja teha seda koos perega on veel ägedam!

Mu tublid sportlased!

17Jul2019

Phil&Teds Voyager – müüdimurdja ehk kuidas tandem käru end meie perre smuugeldas

Posted in Kärudest by beritp

See oli enne Jenni sündi, kui kahelapse kärusid valides vandusin, et mina neid teineteise all kärusid ei osta, et miks see üks laps peab kuskil all “orvuistmes” olema ja nõnda valisime vaid kõrvuti istmetega variante. Nüüdseks on minu mõtted ja tunded tandem kärude suunas siiski leebunud ja pigem selline põnevus ja huvi tekkinud (ja arusaam, et tegelikult on lastel tihti suva, kus nad istuvad 😀 )
Ja siis saabusidki Phil&Teds uued Inline seeria kärud ehk kõik nende varasemad tandem võimalusega kärud läbisid uuendused ning aeg oli küps, et see variant ise ära proovida (koostöö Babyshop.ee), valituks osutus Phil&Teds Voyager.

Alumisel istmel on piisavalt ruumi ja õhku ja ei ole tunnet, et tal seljas elatakse

Natuke on hetkel selle tandemkäru osas tunne, et kui seda proovid, siis pole enam tagasiteed, lihtsalt vaimustud iga kord kui käru kasutad ja saad sellel istmed sättida nii nagu su lastel hetkel mugavaim ja ka lahedaim on. Meie puhul siis oluline ka see, et soovi korral saab käru kiirelt teha nii ühele lapsele sobilikuks kui ka kahega kasutatavaks – lihtsalt eemaldad või lisad istme.

Võimalusi erinevateks istmete asetuste kombinatsioonideks on Voyageril päris mitu, saab panna mõlemad istmed näoga sõidu suunda, aga saab panna ka mõlemad lapsed vanemat vaatama ning muidugi saab teha nii, et üks on ühes suunas ja teine teises.
Ilmselt ägedaim variant selle käru juures on võimalus panna mõlemad istmed nii, et näod on vastamisi – selliselt on lapsed suhteliselt madalal ning see on eriti ideaalne kui nad tahavad omavahel suhelda. Seda näod vastamisi asetust on mõnus kasutada ka siis, kui lapsed tahavad tihedalt kärust sisse-välja käia, sest pole vaja neid kõrgele tõsta ja on mugavam toimetada, meil oli see kasutuses näiteks loomaaias käies. Erinevate kombinatsioonide kasutamiseks on kaasas adapterid, ka on võimalik lisaks osta kõrguse adapterid, mis näiteks tagumise istme üles poole tõstavad, et lapsel oleks parem vaade ning alumisel istmel olijal oleks rohkem ruumi.

Istmete suurus on hea, alati võiks vist suurem olla ja hiigelistmetega tegu pole, kuid Jenni, kes on kohe kolmeaastane ja suurus 92/98, mahub nii põhi- kui ka lisaistmesse kenasti ära. Põhiistmesse, mis on veidi suurem saaab ka 4.5-aastase JJ istuma panna, et jalga puhata – just loomaaias oli ta päeva lõpuks nii väsinud, et kulus see võimalus täiega ära. Jon oma 74 pikkusega läheb mõlemasse istmesse loomulikult probleemideta. Seega hoolimata esilagsest tundest neid istmeid vaadates ning kahtlusest, et ega sel kärul pikka kasutust pole, tundub, et tegelikult on kõik täiesti mõistlik.

Ja kuigi meie kasutasime seda käru pigem kahe lapsega, siis tegelikult on see muidugi vabalt kasutatav ka vaid ühe lapsega, seega näiteks hea variant siis kui plaanis väikse vanusevahega lapsed, ei pea hiljem uut käru ostma.

Tooksin Voyageri juures välja mõned asjad:
– kaarvarjud on pikendatavad ja varjavad last liigse päikese või tuule eest, põhiistmel on ka tuulutusava olemas, mis võrguga kaetud
– 5-punkti turvarihmad, mida saab kõiki eraldi kinnitada
– komplektis on kaasas valitud värvi istmepehmendused, mis on eriti pehmed ja mõnusad, aga kui soovid istmesse ruumi juurde, siis võtaksin ma need välja
– kaldenurka saab muuta sangast ja vabalt ka ühe käega
– mõlema istme jalatugede nurk on muudetav ja saab panna mitmesse asendisse, ka on mõlemal istmel kaasas turvakaar
– istmed on lohuga, väikese beebi jaoks saab osta eraldi vankrikorvi
– lükkesanga asendit saab muuta liigendiga (st ei ole teleskoop)
– kasutusvõimalusi on palju, ja kuna käru saab kasutada ka kahe korvi ja kahe turvahälliga, on see sobilik ka kaksikutele
– Inline seeria kärude lisad (ka lisa istmed) on mudelite vahel ristkasutatavad ehk siis ühilduvad kõigiga

Pakikorv on all suur, mahutab hõlpsasti mitme lapse kraami, kuid tasub arvestada, et näod vastamisi istmete asetuses on korvist oluline osa istmete all kinni ja asju mahub vähem.
Rataste suuruse üle ei saa nuriseda, on piisavad nii linnatänavatel kui ka veidi kehvemal maastikul sõitmiseks, lumes pole õnnestnud proovida, kuid linnatalves ilmselt saavad hakkama, suurtesse hangedesse pigem ei roniks.

Tandemkäru kasutades on muidugi kergemaks manööverduseks mõistlik alla/ette paigutada alati kergem laps, seda eriti siis kui tead, et tuleb palju kuskilt äärekividest üles minna ja “nokka” tõsta.
Juhitavus on Voyageril küll täiesti suurepärane ja seda hoolimata kogu sellest koormast, mida see käru kanda suudab, sest kokku saab peale laadida 20kg põhiistmele, 15kg lisaistmele ja lisaks veel 10kg pakikorvi. Kes tahab ka kolmandale lapsele kohta, siis saab nö seisulauana kinnitada spets tõukeratta, mis on mu meelest eriti praktiline lahendus.

Minu jaoks on see varasem hirm tandemkärude osas küll täiesti kadunud ja kõige olulisem – lapsed on väga rahul nii üleval kui all istudes, liikuma pääseb igale poole ja no mida sa hing veel ihkad eks – nii et kel kahe lapse käru vaja aga võimalusel ka ühega kasutatavat – see Voyager on igati hea valik.

Eestis saab uusi Phil&Teds kärusid osta babyshop.ee

12Jul2019

Lapsekandmine: uus LennyUpGrade kandekott

Posted in lapsekandmine by beritp

Mu meelest on see hea ja kliendisõbraliku firma tunnus, kui ta kuulab oma klientide tagasisidet ja soove ning just nii on toimetanud Lennylamb selle uue mudeli loomise juures. Võib kohe alguses selle ära märkidagi, et nagu nimi juba ütleb on mitmed asjad sel versioonil eelmisega võrreldes tõesti paremaks tehtud.

Meie koti muster on “Peacock’s Tail Closer to the Sun” ja kotis on Jenni, kes kannab suurust 92/98

LennyUpGrade on nn lapsega koos kasvav kandekott, mida saab kasutama hakata ca 4.5kg+ ja 56cm+ suurusest alates (loomulikult tuleb lähtuda konkreetsest lapsest ja temale sobivusest, numbrid on üldised), kasutusaeg tundub minu katsetuste põhjal olema kuni 98 suuruseni mugavalt. Kott on tehtud Lennylambi kandelina kangastest ja seega mõnusalt pehmed, samas piisavalt toekad, ka pihavöö on pigem pehme ning ei rõhu kuidagi kandjat. Sel hooajal on uuendusena valikus ka võrgust seljaosaga variandid, et soojal ajal õhku rohkem ligi lasta ning olla meeldivad kasutada ka reisides soojemasse kliimasse.

Muutused LennyUp ja LennyUpGrade vahel
Mis siis eelmise mudeliga võrreldes ümber on tehtud – ütleks, et üks jagu ja midagi ma vanast mudelist taga ei igatse.
Vöö läheb nüüd pisut kitsamaks ümber kandja, seega sobib ka peenema pihaga kasutajale, lisatud on seljale jääv pehmendus/nimmetugi, et pakkuda seljale ekstra mugavust ja tuge – samas on see mu meelest natuke niru olemisega ja põhimõtteliselt võiks sellisel kujul ka olemata olla. Vöö kinnitamiseks on täiesti uut tüüpi pannal ning kindlustamaks, et pandla ootamatul avanemisel vöö siiski ümber kandja jääks on kasutuses turvakumm, mille alt vöö peaks alati kinnitatud olema.

Kõrguse muutmine käib külgedel olevatest nööpidest, sama lahendusega saab ka ülemise serva laiust muuta

eemaldatav kapuuts

reguleeritav laius

Koti reguleerimine on tehtud visuaalselt kenamaks ehk, et vähendatud on koledaid tilpnevaid rihmasid, mille rohkus eelmise mudeli puhul esialgu veidi isegi segadust tekitas. Laiuse muutmine käib jätkuvalt takjakinnitusega vöö pealt (vööle on märgitud soovituslikud vanused laiuse muutmiseks, aga peab tunnistama, et seal on midagi nihu, sest alguse numbrid hakkavad reaalsusega võrreldes pisut hilja, seega alati lähtu lapsest ja mitte siltidest), paneeli kõrgust saab muuta nüüd nööpidega, mis teeb lihtsamaks ka jälgimise, et mõlemad küljed oleks võrdse suurusega paigas.
Kapuuts kinnitub paneeli külge nüüd kindlamalt ja on mõnusama kujuga.
Rihmasid saab jätkuvalt kanda tavapärasest “H” asendis aga ka “X” asendis ehk risti seljal, mulle endale tundub, et rihmad on ka pisut väiksemaks tehtud ja ei mõju enam nii massiivselt kui eelmisel mudelil. Rihmasid saab pingutada nii suunaga ette kui taha ehk siis vastavalt sellele, kas kannad last kõhul või seljas. Küll aga pingutatakse alati sama rihma ja ei ole sinna kaenla alla tehtud kahte eraldi rihma otsa nagu varasemalt ning mitmetel teistel kottidel – see teeb seadistamise kohe kindlasti lihtsamaks ja ka mugavamaks.

Hinnad sõltuvad materjalist ehk, et kuna kõik kotid on tehtud kandelinadest, siis osad – eksklusiivsemad kangasegud/värvid/mustrid maksavad rohkem aga ei ole seepärast ilmtingimata paremad kuidagi. Pigem tasub valida see kott, mis endale meeldib, siis on ka suurem võimalus, et kannad kotti parema meelega.

Pisikese uuendusena tulevad Lenny kotid nüüd pakendatult võrgust kotikesse, mida saad edaspidi näiteks poest köögivilju ostes kasutada – tore, kui firmad mõtlevad pakendeid tehes natuke kaugemale kui kilekott.

Tundub, et uus LennyUpGrade on tehtud üsna universaalne, nii kandjate kui kantavate osas, seega võib see olla hea valik peredes, kus kandjaid ja lapsi ongi rohkem kui üks, sest seadistamine käib kiirelt ja nõnda saab ka nö käigu pealt seda kasutusse võtta või omavahel vahetada – kõik on kohe kotil küljes ja midagi ei saa maha ununeda.

27Jun2019

Lapsekandmine: Integra kandekotid

Posted in lapsekandmine by beritp

Tihti kuulen omale sobiva lapsekandmisvahendi otsijatelt, et neile ei meeldi, kui kandekotil on väga tugev pihavöö, seega läheb valik kiirelt mitmetele pehme vööga kandelina kangast kottidele, mis aga suvisel ja soojal ajal võivad samas üsna palavad tunduda – nüüd olen proovinud varianti, mis võiks täita mõlemad kriteeriumid – olla pehme vööga ning samas õhuke – sellised need Integra kotid on.

Mis teeb selle Integra siis nii eriliseks ja teistmoodi kui teised?
Sel kotil just kui ei olegi päris klassikalist pihavööd, sest suur osa vööst tekib hoopis paneeli alumisest servast, seljataha ja külgedele jääv osa on vaid rihm. Ka õlarihmad on suhteliselt õhukesed, aga ometi piisavalt laiad, et mugavat toetust pakkuda ning samuti on õhuke kogu paneeli materjal koos kapuutsiga, millest saab paneeli teha kõrgemaks või mida saab peale-kaelale toeks sättida. Paneeli kõrgust saab lisaks muuta lapse istme sügavusega või vöö osa keeruga. Laiuse muutmiseks on kaasas eraldi rihm, mille saab paneeli ümber panna ning mida kokku tõmmates kott lapsele täpselt parajaks teha, et toetus jalgadele oleks põlve alt teise põlve alla (suurematel lastel on ok kotti kasutada kuniks toetus on vähemalt poolde reide, siis võiks vaadata juba suuremat kandevahendit).

Kõik 3 suurust üksteise peal laotatuna

Suurustest edasi rääkides on valikus 3 erinevat –
Suurus 1, mis sobilik pisikestele beebidele alates ca 4kg/56cm. Minu hinnangul on see kasutatav ca 74, max 80 suuruseni (ja ka tootja ise markeerib selle suuruse mugavuspiiri ca 10kg täitumise juures – samas, alati tuleb lähtuda konkreetsest lapsest ning pikkusest ja kaalust mõlemast).
Suurus 2, mis kasutatav alates ca 10kg/74cm ja kuni ca 98 suuruseni
Suurus 3, mis alates 15kg/98cm ja otsest pikkuse piiri ei oskagi välja tuua, meie 104/110 suuruses JJ-l on mõnusalt ruumi ja ta on 4.5-aastane

8cfdfa9b-0469-43e2-9698-a353405abcf3-1

Integra puhul veel oluline teada, et rihmad on seljal risti, kui laps on kõhul kantud, seljas kandes võib panna rihmad tava asetusse, aga otseselt nn rinnakurihma ei ole. Kui paneeli suuruse muutmise rihm ei ole enam vajalik, siis saab seda kasutada selle rihmana soovi korral.

Suuruste valimisel tasub olla tähelepanelik, näiteks arvasin ma, et Jon on veel kindlasti suurus 1 kasutaja, kuid proovides temaga ka suurus 2 kotti oli momentaalselt selge, et suurem on temaga kindlasti mugavam ja parem kasutada, samas on Jenniga ka suurus 2 igati mõnus (tema on 92/98 riietes) ning JJ puhul polnud jälle kahtlust, et suurus 3 on tema jaoks õige.

Suurus 2 ja Jenni

Rihmaga saab koti laiust muuta

Suurus 2 rimaga kokku tõmmatud ja Jon

Mustreid on Integral palju ja need on lihtsalt nii ilusad ja ägedad ning boonusena teevad nad pidevalt ka erinevate linatootjatega koostöös wrap conversion variante, mis siis paneeli pealmise poole pealt tehtud kandelinadest – imelised!
Meie suurus 1 on kandelina kangast, Ali Dover Hygge muster, mida ma vist aasta aega olen passinud ja kaalunud – kurb muidugi, et praegu sellega nüüd kedagi kanda pole, aga ilus siis teistel proovida lasta 😀
Suurus 2 ja 3 on nende nn tavalised versioonid, kuigi see spetsiaalselt JJ poolt valitud mustavalge ruuduline on selline pehme ja flanelline ning teine, vihmapiiskadega mudel sileda pinnaga.
JJ ja Jenni on juba nii suured, et valisid oma kottide mustrid ise ja nii tore on kui kuskile minnes ja kotti kaasa valides nad need “enda omad” ära tunevad ja esimestena haaravad.
Teistest eristuvalt on olemas ka Integra Solar kangas, millest tehtud kotid on UV kaitsega, materjal on ekstra õhku läbilaskev ning kiiresti kuivav ja seega sobilik ka näiteks rannas või basseini ääres kasutamiseks (NB! kotiga ei minda ujuma). Hetkel on Solar versioonid vaid ettetellimisega, aga kes plaanib troopilisi reise hoopis sügis-talveks, siis see võib olla just see, mida otsida.

Jensi kindel soov oli omale see ruuduline saada

Eestis müüb Integra kotte Babyshop.ee ning nendega koostöös saab meie blogi koodiga “lifeatlucky13” omale uue täishinnaga koti veidi soodsamalt soetada.

20Apr2019

Hakkame liikuma!

Posted in elu kolme lapsega by beritp

Mul on olnud pärast Joni sündi raske leida motivatsiooni mingisugusekski treeninguks või suuremaks regulaarseks liigutamiseks, pole lihtsalt otsest vajadust olnud – kaal on sama, mis enne Joni ja igati norm, riided lähevad selga ning ausalt öeldes praegu kaalust alla võtmine oleks juba pigem halb kui hea. Samas liikumine teeb head ka siis kui seda ei tehta kaalu langetamise eesmärgil, aga mina olen selline, et vajan veidi lisamotivatsiooni või eesmärki.

Appi tuli Pere ja Kodu ajakiri, sest neilt tuli ettepanek osaleda sügisel toimuval kärumaratonil, mis tähendab 10km läbimist kas kärutades või hoopis last kandes – kuidas kellelgi mugav ja meeldiv on. Tundus, et see ehk ongi just see, mida ma vajan, et oleks natuke rohkem püsivust treeningu juures ja kuigi 10km ei ole mingi eriliselt pikk distants, siis selle väärikalt läbimise ja mitte läbi lohisemise nimel võiks siiski veidi end ette liigutada. Nii saabki meie valmistumisest lugeda iga kuu Pere ja Kodu blogist ning kindlasti ka minu Instagramist.

Seoses sellega pakub Pere ja Kodu ka minu lugejatele soodsamat tellimise võimalust, nii et kellele pole ajakiri koju käimas, aga samas tahaks vahel mõnusalt kohvitassi kõrvale “oma aja” veetmiseks lugemist, siis kasutage võimalust SIIN.

Ja kuigi esimene nö stardi postitus tuleb PK blogisse aprilli lõpus, siis põgus ülevaade teile siingi just varustuse osas, näiteks käruga metsarajale minnes ei oleks väga mõeldav olnud, et oma Bugaboo Cameleon3 sinna vean, eks suurted esirattad lisades hakkama saaks, aga mitte mugavalt. Seepärast tuli vaadata midagi sportlikumat ja minu valikuks osutus Mountain Buggy Terrain, millel on suur ja ruumikas iste, vedrustus, hea suurusega kaarvari, pealt suletav pakikorv, turvakaar ning üks olulisemaid omadusi – tõeliselt suured rattad, mis mängleva kergusega eri pinnaselt üle veerevad, sama oluliseks pean sportlikumaid liigutusi käruga tehes ka käsipidurit, mis samuti olemas. Vajadustele vastava käruga sportimine on kindlasti mugavam ja ka turvalisem, seega selles osas oleme igati valmis (sellest kärust räägin kindlasti pikemalt mõnes eraldi postituses tulevikus).

Aga, et jalanõud on mul nüüd kõik valdavalt barefoot põhimõttel, siis tuli ka selles osas midagi sobilikku leida, eriti just metsa minekuks, et hooga märjale juurikale astudes sama hea hooga maoli maha ei lendaks. Veetsin päevi oma otsust tehes ja muudkui lisasin ostukorvi ja jälle kustutasin erinevaid variante, lõpuks oli viimane tõuge jalanõude värv ning nii said tellitud Vivobarefoot Primus Trail SG punased tossud, teise variandina on sama firma siledama tallaga Primus Lite mudel mul kasutuses. Esimene hooaeg barefoot spordijalatsitega on niisiis alanud, vaatame mis saama hakkab ning kas mugavus jääb kestma.

Trenni plaan on esialgu lihtne ja ei pane endale mingeid jaburaid eesmärke, sest selleks pole vajadust. Ideaalis 3 korda nädalas vähemalt tund aega järjest aktiivset liikumist kas käruga või last kandes – teha seda nii, et liikumine oleks rõõm ja mitte tüütu kohustus ning kui võimalik, siis haarata kaasa terve pere, sest kui mõelda hoopis kaugema eesmärgi peale kui seda on kärumaraton, siis võiks siit kinnistuda lastele just harjumus liikuda ning arusaamine, et see on normaalne elustiil ja mitte ühekordse ettevõtmisena tehtud pingutus – et nemad hiljem ei vajaks nii väga seda lisamotivatsiooni nagu mina praegu 😉

Vot sellised lood, kuidas tundub, kes tuleb ka osalema, kes vajab ka veidi motivatsiooni?

28Feb2019

Nutikas ja kodumaine beebitoit – BabyCool

Posted in elu kolme lapsega, Lisatoit, Uncategorized by beritp

Ei ole ma leidnud endas seda soont, mis mind ise püreesid valmistama paneks, samas kvaliteetset toitu tahaks oma lapsele ikka anda ja nõnda sai siis süvenetud meie beebitoidu turul pakutavasse. Olulisim kriteerium mahetooraine, kui ka veel kodumaine, siis seda parem. Minu tähelepanu võitis BabyCool oma külmutatud püreekuubikutega, mis mõlemale punktile vastasid.

tavapärane lõunasöök

Lisatoiduga alustades on alati suurim “probleem” olnud kogused ehk siis esialgu sööb laps nii väikseid koguseid, et neid on jabur ühekordselt valmistada, nõnda peaks siis tegema suurema laari ette ja neid siis näiteks sügavkülmas hoidma, aga see kõik võtab ka omajagu aega ja kui võimalik, siis ma seda esimese eelistusena ette võtta ei tahaks.
Variant on osta püreed purkides, kuid ka kõige väiksemad purgid on nii suured ja säilivus avatuna külmikus nii lühike, et palju toitu läheb lihtsalt raisku.

BabyCool on lahendus, täpselt see, millest nii JJ kui Jenni ajal puudust tundsin – lõpp toidu raiskamisele ja samas kvaliteedis järeleandmisi tegemata.

Mis selles siis nii erilist on?
Hetkel mulle tundub, et tegu on meie turul ainsa omataolisega ehk siis sügavkülmutatud püreede pakkujaga. Tooraine on mahe, nii köögiviljad, puuviljad kui ka liha ning lisaks kodumaine. Pakendid mõistliku suurusega (200g) ning sama võib öelda ka kuubikute kohta, paras on teha üks kuubik esimeseks maitsmiseks ja uue toiduga tutvumiseks, hiljem saab soojendada mitu kuubikut ja neid omavahel segada vastavalt soovile – nii saab täitsa toreda “ühepajatoidu”. Igas taassuletavas pakis on 12 püreekuubikut ja nõnda saab neid kasutada täpselt nii palju kui vaja ning ülejäänud tagasi külma panna – ideaalne! Püreedele ei ole lisatud suhkurt ega soola või mingit muud ebavajalikku kraami – mida beebitoite valides väga oluliseks pean.

Kuidas valmistame?
Nagu ka BabyCool soovitab ja me alati beebitoiduga teinud oleme, siis soojendame seda kuuma vee “vannis” (ei ole soovitatav mikrolaineahju kasutada).
Seega, alustuseks panen vee kannus keema, võtan vajalikud kuubikud, mille panen tassi või kausi sisse ja siis omakorda suurema kausi sisse, mis on äsja keedetud veega täidetud. Veidi aega lasen neil soojeneda, siis vaiksel lusikaga segan ja aitan kiiremini sulamisele kaasa kuniks kuubikud on sulanud ning püree soe. Pirni ja õunapüreed käivad meil Joni pudru peale ja nende puhul panen ma juba pool sulanud kuubikud pudru sisse, et see söömiseks piisavalt maha jahutada – väga mugav on nii.

pudrutegu

Hetkel sööb Jon 2-3 korda päevas lisatoitu, muul ajal saab rinnapiima nii palju kui soovib. Eks ma olin veidi ärevil ka, et kas ja kuidas temale lisa maitsema hakkab, aga tundub, et aeg oli seal 6.-7. kuu vahel ikka väga küps ja kõik, mis menüüsse on lisatud läheb ka isukalt sisse.
Hommikuti alustame pudruga, milleks kasutame Holle beebiputrusid (kuhu ei ole lisatud piimapulbrit või puuvilju vms), pudru valmistan vee ja tilga oliiviõliga ning sinna sisse läheb üks BabyCool pirni- või õunapüree kuubik. Koguseliselt tuleb seda portsu umbes pool väiksemat tassitäit.
Pärast lõunaund või vahel veidi hiljem, on valikus köögiviljad koos lihaga, hästi meeldib näiteks lillkapsas, pastinaak ja veiseliha, kõiki üks kuubik, teine popp kooslus on lillkapsas, suvikõrvits ja veiseliha (märgin ära, et lihakuubik sulab veidi kauem kui köögiviljad). Esimest korda taolist einet talle valmistades olin ma nii üllatunud, et KUI hästi see toit lõhnas, tõesti nagu päris toit ja mitte mingi konserv. Äge!
Õhtupoolikul saab Jon kerge eine, olgu selleks väike portsuke putru pirni või õunakuubikuga või siis mõnda köögivilja, aga sel korral ilma liha lisamata. Nõnda süües mulle tundus, et kõrvits on üks tema lemmikuid.

Maitseb!

Poest leiab need toidud sügavkülma letist, meie enamasti ostleme Selveris ja meie nn kodupoes on valik täitsa korralik (vaata BabyCool edasimüüjaid siit, nimekiri pidevalt täieneb). Kodus on sügavkülmas meil Jonil püreedele eraldi sahtel, kust siis kõik vajaliku võtame (nii ei pea muud kraami külmast võttes seda beebitoidu sahtlit avama ning liigselt sinna sooja laskma).

Sügavkülma sahtel hea ja paremaga

See toidu valmistamine neist kuubikutest on tegelikult ka kuidagi motiveerivam, sest sul on just nagu põhi olemas, nüüd vajadusel lisa, mida soovid, olgu selleks veidi hiljem natuke tatart, riisi või midagi muud meelepärast ja nõnda on see ühisele kodutoidule üle minek ka kuidagi lihtsam tulema. Et kui esialgu olin kindel, et ma selle püreemajandusega ise tegelema ei hakka, siis nõnda kombineerides on ju täitsa mugav ja tehtav.

Mis muud öelda, kui, et soovitame!
Ja, et kellelgi teist oleks võimalus ka neid mõnusaid püreesid proovida, siis pöördusin BabyCooli poole ning minu Instagrami kontol läheb täna käima ka väike loos nende toodetele, seega tulge osalema 🙂

7Feb2019

Kuidas ma paljajalu hakkasin käima

Posted in elu kolme lapsega, Toote-test by beritp

Lastele jalanõude ostmise pisut hullumeelse tihedusega on ilmselt kõik lapsevanemad kokku puutunud, lisaks on valik nii suur ja lai, et kohe ei teagi, mida võtta, mida jätta, mis sobib ja ei sobi. Meie oleme enda lastele vähemalt ühe märksõna leidnud ja see on paljajalujalatsid ehk siis barefoot ehk siis jalanõud, mis maksimaalselt meenutavad ilma jalanõudeta olemist.

Ega neid meie kaubandusest peaaegu saada pole, kõik on enamasti tellimisega, õnneks siiski tekib (e-)poekesi ka siia, kes kõigile paljajalu lastele sobilikke jalavarje pakkuda soovivad, vastavalt nõudlusele pakutu hulka suurendavad ja loodetavasti ikka kasvavad.
Ehk siis siiani on olnud see lastele jalanõude saamine mõneti jahti meenutav – sest vaja ju õiget numbrit, õiget tüüpi õigel aastajaal jne.

Kõige selle juures ma enda peale väga ei mõelnud, olin ju oma tavapäraste jalanõudega harjunud, tundusid mugavad ka ja no mis mul vaja. Aga juhuslikult mulle siiski ühed nö ülemineku jalanõud veidi rohkem kui aasta tagasi silma jäid – polnud kõige laiem ninaosa, aga olid väga painduva tallaga, täpselt jala ümber kinnitatavad ja kui jalga sain, siis oli tunne päris hea. Ma tol hetkel ei pidanud üldse plaani, et hakatagi ise kasutama barefoot jalanõusid, aga see veidi on see teema, et kui juba proovid, siis ega väga tagasiteed ei ole, sest sa lihtsalt ei taha enam oma jalgu panna millessegi, mis ei paindu, mis surub varbaid kokku, millel on ebaloomulik kõrgendus – no ei taha.

Vastu kevadet ostsin veel mingid suvalised tennised, mis paraku jalga ei jõudnudki, sest ostetud said ühed veel – õhukese talla ja laia varbaosaga, need said lemmikuteks ja sealt edasi tahaks öelda, et ülejäänud on ajalugu 😀 Sest minu jalad enam muid asju kui barefoot jalanõud omale ümber ei taha.
Suveks said sandaalid, imeõhukese tallaga, peale vaadates oli kahtlus, et kuidas nendega ikka kõndida on, aga ma võin öelda kuidas – mugav, mõnus, “maaga ühenduses” kindlalt maas nagu paljajalu ikka.
Jah – kui oled ikka varem harjunud kõige täiega kandu vastu maad põrutama, siis seda saad sa barefoot jalanõudes teada ja tunda ning pead oma sammu veidi korrigeerima. Mõneti nagu õpid uuesti käima, teed oma sammu pehmeks ja ei trambi nagu elevant mööda teed, üldiselt mulle tundus, et kogu keha olek sellest muutus.

Nüüd, olles käinud barefoot jalanõudega ka talvläbi, olin kindel, et ka kevadele vastu minna ei taha milleski muus, samas mõlkus mõttes ka mõne enda jaoks uue tootja proovimine, mõeldud tehtud ja siin kohal tuli abiks Mugavik – paljajalu jalatsite e-pood, kes sellest aastast alustas Joe Nimble jalatsite müüki. Nõndaks ootavadki mul lume sulamist nüüd Joe Nimble Cheertoes (kui äge nimi eks 😀 ). Mulle endale tundub, et Joe Nimble toodang on just hästi sobilik ka neile, kes tahaks oma esimesi barefoot jalanõusid osta ja proovida, sest nad ei ole kindlasti ekstra laiad (mida võib olla tahad hiljem), samas on neis varvastel mõnusalt ruumi, tald paindub nii palju, et keera või rulli. Sisetald on ehk juba pikemalt barefoote eelistanule isegi liiga pehmendav, samas jälle alles alustajale ideaalsed – hiljem võib ka soovi korral selle lihtsalt eemaldada või mõne õhema vastu vahetada.

Minu Cheertoes mudel on äge, natuke nagu sportlik, samas detailid teevad just nagu viisakamaks, nõnda näen ma neid nii teksade kui seeliku all kandmiseks – sellise universaalsusega on ka võrdlemisi kõrge hind natuke vastuvõetavam.
Ka ei ole neil see kuju selline “pardijalg” nagu paljude suurim hirm on omale barefoot ostes – aga ma vannun, et mingi aja pärast silm harjub ja olulisem veel, sul on lihtsalt nii mõnus olla, et laiem varvaste osa ei seostu enam pardijalgadega vaid sellega kui hea ja mugav sul kõndida on.

Miks üldse hind neil barefoot jalatsitel nõnda kõrge on? Eks see disain ja väljamõtlemine ka maksab, kvaliteetne materjal maksab, tihti on barefoot jalanõud üldse käsitöö, kogused, mida toodetakse on väiksemad, seega masstoodangule omast soodsat hinda näeb vähe. Küll aga usun ma, et mida rohkem inimesi enda jaoks selle paljajalu maailma avastab, nõudlus kasvab, seda rohkem tuleb ka pakkujaid ning selle turu suurenemisega ka hinnad lähevad meeldivamaks.

Kes soovib Mugaviku valikus olevate BF jalanõudega tutvuda, siis sel laupäeval (09.02) toimub Tartu Loodusmaja Päikesetoas Mugaviku pop-up pood, minge uudistama.

Seniks aga, kes tahab oma jalgadele teenet teha ja neile midagi tõeliselt mugavat osta, siis saab mu Instagrami kontol loosis osaleda, kus Mugavik on välja pannud 40€ kinkekaardi oma poodi – nii saab keegi omale (või lastele) uued papud veidi soodsamalt soetada 🙂

Kuidas tundub – kas võiks sel aastal hakata paljajalu kõndima?

IMG_9904-1

4Feb2019

Kodused lapsed, tubased tegevused – Wobbel

Posted in elu kolme lapsega by beritp

JJ ja Jenni on juba nädalaid kodus olnud. Vahepeal oli jõulupuhkus, siis möllas lasteiaias gripp ja me ei viinud neid, siis nad korraks käisid ja said muidugi gripi, siis olime kodus, siis tuli uus kiri mingi uue haiguse kohta ja nii nad jälle kodus on – sest üks mis kindel, kolme terve lapsega on oluliselt kergem kodus olla, kui kolme või isegi kahe haige lapsega.

Ausalt, iga aasta mõtlen, et peaks need talvised kuud kuskil kliimapagulane olema, aga siis on korraks see “aww, lumi, talvevõlumaa, nii nummi” tunne, jõulud ja asjad ja enne kui jõuad taibata, et käes on mingi gripihooaeg ja kõik muud sada epideemiat, et kuskile minema sättida, on keegi juba haige.
Hetkel olen ma päris veendunud, et uuel hooajal teeme kõigile gripivaktsiini ka, sest selle põdemine oli kõike muud kui vahva väike palavik. Lapsed nutsid, sest neil oli niiii halb olla, palavikud käisid 38-39.4 vahel, sisse läks vett kui sedagi ja üldse oli see aeg nagu kuskil vines maa ja taeva vahel. Kõige tipuks jäi haigeks ka Jon ja no proovi sa oma mom cool säilitada ja mega rahulik olla, kui su vaevu kuuekuusel beebil on kõrge palavik ja ta kas ainult magab või on rinnal või magab rinnal. Liida sinna veel tüsistusena köha ja siis ei olegi muud mõtet, kui et issand jumal, elame selle nüüd üle ja siis vaktsineerima – sest ainuke terve inimene selle kamba peale oli Teet, kes juhuslikult oli ka vaktsineeritud.

AGA – okei, me saime terveks, hullem on möödas, lastel hea olla – samas, ma päriselt ei taha neid veel lasteaeda viia, sest seal oli jälle mingi nakkuslik häda. Seega, siin me oleme, kodus. Arvestades, et õues on (mul) praegu päris tõenäoline murda luu või paar, siis ma nendega sinna ei kipu, aga mis me siis toas teeme?

Aktiivsete rüblikutega saab puslesid panna ja loomafiguuridega mängida siiski piiratud aja, sest nad tahavad möllata ja kõõluda ja ronida, Jenni sõnadega “tsirkust tahaks” 😀
Seepärast oli mul otsus sekunditega tehtud, kui meile varasemalt kandelinade valdkonnast tuttav Babyluv pood andis teada, et nende valikus on nüüd ka Wobbel tasakaalulaud ja et kas me tahaks proovida. Jah – absoluutselt, jah.

Otsus on osutunud lihtsalt nii heaks, sest isegi Teet, kes oli selle laua osas veidi skeptiline on pidanud tunnistama, et tegu on laste lemmikuga – esimese asjana tegi Jenni sinna omale lebo aseme, siis kiiguti sellega, siis roniti selle otsas (see on lemmikumaid tegevusi), siis ehitati sinna peale, siis avastati, et selle saab diivani peale panna liumäeks jne jne.
Jenni lemmik on seal peal seista, klotsi mikrofonina kasutada ja teadustada oma tsirkuse trikke (ps ma ei tea, kust see tsirkuse jutt tulnud on).

Ühesõnaga, neil on selle Wobbeliga üli vahva ja ma ei lähe ka seejuures hulluks, et nad oma rahmeldamised ära saaks rahmeldatud. Pigem hoian end tagasi ja lasen neil neid asju genereerida, väga äge on vaadata kuidas nad järjest osavamad tasakaalu hoidjad on ja kuidas nad ei karda turnida.
Muul ajal see Wobbel silma ei riiva, ka elutoas seistes, puhastada saab lapiga ja kui peaks tahtmine peale tulema, siis saan kas või ise kiikuma minna, sest kandevõimet sel kuni 200kg – noh, veidi on siis kosumise ruumi ka mul 😀

Seega, kui otsite miskit multifunktsionaalset omale lastetuppa, siis kaaluge Wobbelit. Ühtlasi pean mainima, et huvi selle vastu ilmselt ei selgu kui lastega seda poes vaadata või kuskil põgusalt peale ronida – see on selline asi, et tahab neid natuke igavlevaid lapsi ja keskkonda, kus pole ka liigselt muud kraami tähelepanu pärast võitlemas – less is more, ka mänguasjade juures.

Life at lucky 13

Home of Happiness

Tag Archives: koostöö

Lapsekandmine ja sügis-talvine riietumine

Lapsekandmine: Limas Flex – eriti mitmekülgne kandevahend

Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Phil&Teds Voyager – müüdimurdja ehk kuidas tandem käru end meie perre smuugeldas

Lapsekandmine: uus LennyUpGrade kandekott

Lapsekandmine: Integra kandekotid

Hakkame liikuma!

Nutikas ja kodumaine beebitoit – BabyCool

Kuidas ma paljajalu hakkasin käima

Kodused lapsed, tubased tegevused – Wobbel